Luubi-luubi 2

Saime Eevaga kohutavatest autoreklaamidest sedavõrd ergutust, et oleme nüüd Ford Falkoni omanikud. Meie Audi 80-nega võrreldes on see hoopis pirakam. Nii väljast kui seest. Kahekesi autos istudes tekivad isegi süümepiinad - Miks meile nii suur auto, siia mahuks ju tervelt kaks neegriperekonda Simbawest! Aga peab ütlema, et siin on enamus autosid, millega backbackerd ringi kimavad, kuidagi kopsakad. Osadel on isegi kolm istet ees! Sõber Eero, kes on spordi ja autodefänn ning putitab Nõmmel tagaaias vana Moškivitsi, küsib muidugi kohe, kas on sissepritsega, mitu kilovatti, mis värvi?! Niisiis, et mitte oma sõbrale pettumust valmistada, ütlen palju oskan. Nagu pildilt näha on ta hall, nelja liitrine motor, ühesõnaga võimas, siinsetest mägedest ja küngastest uriseb üles nagu traktor. Abs-pidurid, väljalaskeaasta 93. Esiti oli harjumatu muidugi automaatkäigukast ja parempoolne rool. Sõit autoaiast koju oli pingerikas, Eeva täheldas aeg-ajalt kõrvaltistmelt, ise hirmul - Hoia paremale! Ja siis jälle - Hoia paremale! Õnneks saime koju ilma, et oleks kellegile küljepealt sisse vajunud. Autoost ise oli muidugi tüütu. Siin on kilomeetrite pikkuseid teid, millede mõlamal ääres müüakse autosid. Ja kui sa kasvõi korragi mõne aia poole vaatad, kargab keegi välja ja hakkab kohe rääkima - Tere-tere, kuidas läheb, mida otsid? Mina - Ei, ma esialgu lihtsalt vaatan. Aga selle peale ei rahune ju ükski normaalne autokaubitseja. Autot otsid, jah, mis autot otsid, palju sul raha on? Küll me leiame! Millise auto ostame? Iga aed võtab keskeltläbi veerand tundi, et viimaks põgeneda tundega, et ehk oligi selles autoaias just see õige! Seda tunnet suudab iga õige autohangeldaja sinusse süstida. Siis viimaks leidsin ühe auto, mis nägi hea välja, oli suht uus. Holden. Tegelikult on Holden aga Opel, lihtsalt nimi on Holden. Hommikul oli kindel plaan sinna tagasi minna ja lahkuda selle soodsa ja kena Holdeniga. Ent uksed avades lõi vastu korralik kassikusepahvak, nii et pole ime, miks see auto nii soodne oli. Lõpeks oli meie peamine plaan lihtsat midagi ära osta ja kaduda. Saaga kestis muidugi edasi. Meie kui teadmatud ja kahtlustavad autoostjad vaatamas küll üht, küll teist autot. Igas autos leidime teatud vigu. Siis langetasime otsuse oma hõbehalli kasuks. Selle auto plussid olid - seest ei haisenud, oli puhas ja korralik, kindlustus kuni juuli lõpuni, kummid ei olnud kulunud. Viimaks selgus muidugi, et Hansapanga kaarti oli autohangeldaja makseautomaadile tundmatu... Järgmisel päeval läksime juba Sydneyst kolmkümmend kilomeetrit välja Royal National Parki, see on siin üks looduspark. Kondasime metsas, käsime laguunis ujumas ja sõime sprotivõileibu. Parklast välja sõites kõndis üle tee pooleteistmeetri pikkune sisalik. Eeva tõelise turistina hüppas muidugi küll kohe autost välja, et pilti teha, aga kahjuks oli see tegelane uskumatult käbe ja kadus kiirelt põõsastesse. Nüüd ootame juba Sydneyst lahkumist ja istandusse minekut. On jäänud veidi üle kahe nädala. Minu eelistuseks oleks muidugi mango või melonifarm. Ja muidugi kiman poodi ja tagasi nüüd autoga. Automaatkäigukastiga olen juba vägagi harjunud. Sõida nagu punnvõrrgiga, lihtsalt vajuta gaasi!

See on verepuu, mis meid keset metsa jõllitas.