Lained

Eile näidati uudistes jälle hirmsaid asju. Nimelt liiguvad randades taas verejanused haid. Või oli see vaid üks, kes sai hakkama sellega, et hammustas kahekümne ühe aastasel tüdrukul mõlemad käed otsast. Mõtlesin kohe selle peale, et see tüdruk vist ei olnud näinud Sydney muuseumis õppefilmi Maryst ja ohutust ujumisest. Hoolimata kuumusest ja haidehirmust otsustasin siiski minna Coogee randa. Teel randa ei saanud nagu arugi, et tuul nii väga puhuks, küll oli aga rannas möll lahti. Vesi oli kaldale uhtnud mürkrehelisi vetikapuhmakuid justkui oleks need flamenkotüdrukute säbrulised kleidid, milledest nad just äsja on välja hüpanud ja ise ookeni jooksnud. Need paar korda, kui ma olen siin ujumas käinud, olen ma lasknud soolasel veel end lihtsalt kanda, peaaegu ilma midagi tegemata lebanud selili vee peal. Ent täna see väga ei õnnestunud. Sest suuremad lained, aga nad kõik olid suured, olid vähemasti kolm korda kõrgemad kui mina. Igatahes nii ma selles vahumöllus arvasin, kindlasti polnudki asi nii suurejooneline. Aga siiski, sa proovid kõigest jõust ujuda, soolane vesi tungib küll ninna ja kõrva ja silma, aga sa ei lase sellest end segada, proovid kaldast ikka veidi kaugemale saada ning peale pikki ponnistusi see ka õnnestub. Siis aga tuleb hiiglaslik laine ja viib sind kohe hulga maad tagasi. Tegin ka kõikvõimalikke katsed enda ja lainetega. Lihtsamad ja ohutumad nägid välja sellised, et proovid lainest kas üle hüpata, väiksemate lainetega see isegi õnnestus, või siis laine tulles kükitad ja lased veepallidel endast üle rullida. Läksin julgemaks ja hakkasin leinele sisse hüpama. Arvan, et see on võrreldav sellega kui kukud sisse vedelasse saviseina. Aga siis, kui ma olin oma katsetused õnnestunult lõpetanud ja hetkeks, aga tõesti ainult hetkeks, mõelnud, et ehk peaks ikkagi surfama õppima, just siis juhtus see, mida ma peale haide rannas kõige rohkem kardan. Kardan seda, et selja tagant tuleb veel viimane laine, tuleb just siis, kui sa seda enam ei oskagi oodata, lööb vastu tagumikku ja siis sa kukud abitult käpuli maha, kõik vaatavad, piinlik. Olin jõudnud juba peaaegu kaldale, vesi ulatus vaevu nabani. Ja siis see juhtus. Tuli, ma ei näinud, kui meeletu laine, ma olin seljaga, aga meeletu pidi ta olema, sest korraga ma lihtsalt lendasin - ja see ei ole liialdus - lendasin kümme meetrit kalda poole ja maandusin vetikate ja vee segus ning libisesin mööda liiva. Hetk hiljem laine taandus, ma jäin kuivale, ajasin ennast püsti nagu polekski midagi juhtunud. Ja ega ju ei juhtunudki. Muidugi kui välja arvata see, et mu pükstes oli kamalutäis liiva ja puus marraskil. Kõlab vist kuidagi misterbiinilikult? Minu meelest kõlab. Üldse olen ma kuidagi imelikul kombel ennast kodustes oludes vigastama hakanud. Võiks ju karta, et vigastused ja traumad võivad juhtuda Eevaga, kes jookseb treppidest üles ja alla, taldrikud kätel, aga ei. Lisaks marraskil puusale oli mul kaks peava vasak kõrv lukus. Eile arvuti taga istudes käis kaelast raksakas läbi ja nüüd on pead veidi valus keerata. Ei tea, kas peaks koju, Eestisse, tulema?