Jõulutervitus

Soovime selle pildiga kõigile sõpradele, sugulastele ja tuttavatele häid jõule. Ja kutsuksime teid ettevaatusele süldi, seaprae, hapukapsa, pasteedi, verivorsti, veini, viina, koduõlle, struudlite, tortide, keekside ja kõige muu osas. Sest vastasel korral võib teiega juhtuda nii nagu selle kauni ja sihvakalt voolujoonelise Porchega. (See pilt on pärit Erwin Wurmi, austerlane, näituselt Glue your brain.) Eeskätt aga pühendaksin selle pildi aga oma vennale, kes on väikestviisi autohull ja pani mulle enne ärasõitu südamele, et ma pildistaksin Austraalias kõiksugu kurioosseid masinaid. Seda siinkohal ka tegin. Usun, et autofännidele, kelle viie parma sõbra hulka kuulub tema auto, oleks see, oh, milline ehmatus, õudusunenägu, mis aina kordub ja kordub ning jätab sügava haava alateadvusse aastateks. Sest mis saaks olla hullem, kui sinu hirmkallis ja hoolitsetud Porche on korraga rasvunud, kere nii pundunud, et esituled ja numbrimärk ei paista enam välja! See näitus on Vaino Vahingu päevaraamatu kõrval viimase aja suuremaid kunstielamusi. Ma pole vist ühelgi näitusel nii kõva häälega naernud. Näiteks arutleb üks rasvunud maja selle üle, mis on kunst? kas tema on kunst? või kui ta ei oleks kunst, mis ta siis on?... Või siis pildid, kus üks töntsakas mees, ima püksata, upitab end vaatama üle oma vana ja uhke kiviaia. Pildi allkirjaks – Fuck the Third World! Või siis praktiline-õpetuslik pilt sellest, kuidas hakata terroristiks. Fotolt on näha, et tuleb endale pähe tõmmata valged sukapüksid.
Mis meie endi kõhuorjusesse puutub, siis külastasime eile Eevaga Sydney kuulsat kalaturgu, kus üle läppunud kala- ja molluskihaisu kõlas Aisakell ja teised jõululaulud. Lae all rippusid ka jõuluvanad, kes nägid välja nagu nad oleksid sinna üles poodud. Viimaks põgenesime ühte kalaturu välikohvikusse, kus tellisime endile vaagna mereandidega. See sisaldas kalmaarirõngaid, kalatükke, krevette, vähki, kaheksajalgu ja kõiksugu rullikesi ja tompsukesi jumal teab millest. Ma olen neid kaheksajalgu nagu alati kartnud. Kui ma neid kunagi proovisin, oli nad kõrvad ja kummised, krõmpsusid hamba all, ebameeldiv. Aga siin olid nad mingis huvitavas marinaadis ja seejuures väga maitsvad. Jõudsime vaevalt kolmandiku alla kugistada, ülejäänud kotti toppida ja koju veereda, et õhtul neid molluskeid edasi pugida. Ent ärge muretsege, Austraalias hakkab kohe pihta uus tõsielusaade lihavate inimeste katsumustest saleduse poole. Võin ju nendega liituda. Telekas juba näitas, kuidas üks paks mees liigutusest nuttis, kui sai teada, et ta on kaotanud viisteist kilo.
Ja läks!