Pokud 2

Eile, või siiski üleeile, tulles õhtul hilja linnast olime juba hirmul, et kas tõesti on rassirahtused kohe meie maja ees pihta hakanud! Kuigi telekas ju näidati, kuidas kõige kõvemad jõmmid, meeletutes musklites kuldketiga musulmann ja nokamütsiga lihtsalt valge kõva mees üksteisel kätt surusid ja vabandasid selle pärast, mis juhtus. Kõik arvasid, et midagi sellist siin enam ei kordu. Siis aga korraga see meeletu parv inimesi, kes on vallutanud New South Walesi ülikooli, mis on kohe meie kõrval. Kas nüüd on siis rullarid sublimeerinud oma rassistliku viha hoopistükis kõrghariduse, raamatute ja nendest targemate ning huvitavamate inimeste vastu? Aga ei, kui bussist maha astusime, hingasime kergendatult, sest need olid hoopiski gooti- ja metallifännid. Tundsime sellest suurt rõõmu, nad olid nii väljapeetud, ja kuna meie õhtu oli olnud kentsakas, siis kergendustundest mõtlesime Eevaga mõlemad, et nüüd küll kuluks ühed friikartuilid ja burgerid ära. Ja Mäk on kohe meie maja vastas üle tee. Vaatepilt, mis meile Mäkis avanes, oli võõristav. Kujutage nüüd ette lubivalge nahaga, süsimustade pikkade juustega piitspeenikesi tüdrukuid, kes oleks elanud justkui aastaid kapis. (Kuidas siin Austraalaias sellist valget nahka sälititada on võimalik, ei oska öelda, ehk tuleb liikuda väljas tänaval peale päikeseloojangut?) Kõigil seljas My Chemical Romance särgid, silmaümbrused värvitud lillakas mustaks. Tõsi küll, oli ka mõned veidi lihavamad gootitüdrukud, aga ikka nahk valge, silmad lillad. Alles ma olin muret tundnud, et miks siin on nii palju tervisesportlasi ja pilusilmseid, aga meeldivaid karvikuid on vähevõitud, polegi nagu. Nüüd ma tean, nad kogunevad õhtul Mäkki. Kogu Mäkk oli ummistatud surma ja vere fännidest, kes ehk muidu põlgavad kõike ilmalikku, mis pole kaetud vähemasti ämblikuvõrguga. Ja nüüd nad olid kõik korraga siin, selles rämpstoidu ja massikultuuri kantsis, kus lastele kingitakse einetega väikeseid mänguloomi. Mis aga huvitav, nad kõik olid suhteliselt kained, keegi ei oksendanud ega visanud kiviga akent sisse. Tavaliselt kui Tartus, näituseks Lutsu teatrimajas, mingi metalli-kontsert toimub, pole enam aknaklaase, hoov on paksult pudelikilde ja süstlaid täis ning mänguasjamuusemumi töötajad ei julge õhtul hilja koju minna. Viimaks lahkub majast Margus Kasterpalu koos teatrifestivaliga ja ei tule sinna enam kunagi tagasi. Siin aga ootasid kõik kenasti oma Mäki-einet. Ainult kaks meie ees seisvad tüdrukut olid kuidagi ülemeelikud, üks suuremat kasvu tüdruk kippus teist, veiksemat, kägistama. Meie selja taga ootas järjekorras ka üks triiksärgis higine mees, ju ta oli kas siis õppealajuhataja või lihtsalt turvamees, ohkas ja ühmas midagi sellist, et kohutav. Küsisin siis temalt, et mis kontsert siin oli, tema, et My Chemical Romance. Ja lisas, et eile oli veel hullem, siis oli Green Day. Aga ausalt, see oli meil esimene kord siin Mäkis friikaid süüa, muidu toitume ikka korralikult ja sööme melonit. Aga metalli-kontserdile läheks teinekord küll. Iseasi, kas need valged ja morbiidsed neidud mind põlgama ei hakka. Mind, kes ma olen selline päevitunud ja imelik, ehk isegi surfar?!