Sumedad suveööd

Kaks korda on mu postitus juba küberruumi haihtunud. Kui see ka nüüd juhtub, siis on see saatuse sõrm ja ilmselt pean ma hakkama mujale kirjutama. Igatahes olen ma juba pikalt tahtnud kirjutada soojadest suveöödest, tuledesäras linnast ja õhkõrnadest kleitidest. Minu jooksu-restoran asub ooperimaja vastas, Sydney lahesopi ääres, kus päike või siis kuuvalgus sädeleb ookeanipinnal ja tänavamuusikud mängivad ka keskööl. Mida lähemale nädalalõpule, seda ilusamaks lähevad patseerivate naiste kleidid ja sametisemaks meeste kuued. Varsti otsin ka mina endale linnast kleidi a la Marilyn Monroe, ainult musta, ja Vadile katsume samuti midagi uhkemat selga leida - ja siis jalutama! Kuuvalgusest ja restoranist veel. Eile viidi ühele tütarlapsele eritellimus-magustoit - hõbedase kaane alt ilmus nähtavale lilleõitesse peidetud sõrmus. No mitte just väga fantaasiarikas, aga vähemalt püüdlik noormees. Õhtu lõppedes tulid manageri tänama, mispeale viimane sulavalt naeratades teatas, et eks te peate nüüd igal aastal 13.dets meie juures käima hakkama. Ja mis neil vaesekestel muud üle jääb. Varsti tulevad ilmselt juba kogu suure perega.
Lisaks päikesele ja ooperimajale ja kuule on mu meretoidurestorani kõrval kaasaegse kunsti muuseum, kus saab lõunapausi ajal käia. Siinkohal tahangi tervitada Erwin Wurmi ja soovitada soojalt kõigil võimaluse avanedes tema näitust külastada.
Ahjaa, ma sain paar ööd tagasi teada, mis tuleb pärast surma. Et kui kedagi huvitab. Asi on nii, et eksisteerib paralleelmaailm, kus jätkad poolelijäänud tegevusi/elu. Tõsiselt. Ma unes nägin ja seda tuleb uskuda.
Teadmiseks veel, et siinsed mangod on endiselt jumalikud.