Good for you, Marry

Eilne päev oli murelik. Aga algas see kõik veidi varem. Mind hakkas ikka vaevama, et mis ma siin kodus molutan, näe, naine käib tööl, aga mina. Ei! Ka mina pean leidma endale töö! Niisiis. Laupäeva hommikul kell seitse, kui silmad lahti, kiirustasin üle tee bensukasse ja ostsin lehe, lappasin töökuulutusi ja tegin parimate pakkumiste ümber pastakaga ringe. Nagu mõnes filmis veidi ohmu kauboi, kes on just maalt linna tulnud ja sellest kuulutusest saabki kogu suur ja uhke lugu alguse. Kaamera liigub lehele järjest lähemale ja lähemale, tähed muutuvad suuremaks, kõik hägustub ja siis! Proovisin end erinevates ametites ette kujutada. Esmalt muidugi võiksin minna ja kraapida Foxi stuudio ust ja puhtas eesti keeles rääkida, kui huvitavaid filmistsenaaruime ma kirjutan. Ent ma valisin siiski välja järgnevad kuulutused - autojuht-kolija, muruistutaja, maaler, muursepp, kokk-köögitööline, lõpuks ka maastikukujundaja. Kuigi kusagil sisimas ma nagu aimasin, et äkki ma polegi kõige asjatundlikum maastikukujundaja. Esmaspäeva hommikuks olin kokku lepinud tööintervjuu potentsiaalse maalrina. Otsustasin endamisi, et võin ju ka veidi bluffida, rääkides midagi, tööd ma ei karda, käed on mul tugevad. Nende esimene küsimus oli - Kas sa oled maaler? Ja mina - Jah, olen. See tuli kuidagi iseenesest. Veel rääkisin, et olen lõpetanud ehituskooli, oskan käia ümber nii puidu, metalli, aga loomulikult ka pahtli, liivapaberi ja värviga. Igaks juhuks ei hakanud lisama oma raadioajakirjaniku kogemust ja ütlema, et ma kuulun Eesti Kirjanike Liitu. End kõrvalt vaadates mõtlesin, et näe, milline suurepärane mees, see koht on minu! Aga kahjuks nad mulle tagasi ei helistanud. Ju ma jätsin liiga intelligentse mulje.
Üleeile käisime Eevaga Sydney ajaloo muuseumis. Ja kuna nende ajalugu algab aastast 1788, kui briti vangid jalust ära siia saadeti, siis polnud see muuseum oma mahukuselt liig kurnav. Ent meie mõlema vaieldamatuks elamuseks said kolm aegadetagust filmikroonikat. Esimene oli nii aastast 1950. Täpselt kommunistlikus esteetikas, võimas ja eufooriline pasun törtsumas - tulevikus hakkame veelgi ilusamat elu elama! Taustaks kraavikaevamine nagu Valgus Koordis. Kaks järgmist filmi olid mustvalged, ehk siis veidi vanemad kui Autraalia sotsialistlikus vaimus film. Üks neist kahest mustvalgest filmist õpetas lapsi tänaval mitte auto alla jääma. Lisaks jutule näidati ka elulisi seiku liiklusest ja laste rumalusest. Näiteks hüppasid lapsed sõitvast bussist maha ja teised jälle peale. Üks poiss jalgrattal liikus edasi nii, et hoidis veoauto kastist kinni ja see oli vale. Üks tüdruk mängis rahaga, raha aga veeres tänavale, tüdruk jooksis rahale järele, eemalt tuli auto ja tüdruk jäi auto alla. Siis sai näha ka seda, kuidas tüdruk ei oleks auto alla jäänud. Olime mõlemad kindlad, et vähemasti üks laps selle filmi tegemise jookusul kas siis just surma, aga vigastada kindlasti sai. Kolmas film oli aga parim. See oli lugu neiust nimega Marry. Marry sõitis jalgrattaga, ilus kleit seljas. Esmalt ei saanud arugi, milles asi. Siis aga selgus, et see on film ohutust ujumisest ja sellest, kuidas mitte haide kätte sattuda. Ning me nägime, et midagi selle Marry juures oli kummalist. Marryl polnud küünarnukist saadik kumbagi kätt, hai oli need tal ujudes küljest ära hammustanud. Marry oli toodud selles filmis näiteks kui elurõõmus tüdruk, kes hoolimata sellest, et tal käsi pole, sõidab jalgrattaga ja armastab endiselt ujumist - nüüd aga ohutult! Kõige selle lõpuks kõlas lause - Goog for you, Marry!
Praegu pole rannas lisaks haidele ka muidu tahtmist väga kolada. Paras madin on lahti läinud. Eile näidati uudistest, kuidas on kogunenud Põhja Sydney ühte randa kambad, kes tümitavad lähisidalasi, musulmanne. Ilge kogum sellised nokatsitega jõmme laamendamas. Autosid peksti segamini, isegi kiirabi autojuhid, kes olid kah kollakat värvi, tümitati korralikult läbi. Üks palja ülakeha ja nokatsiga tüüp karjus, et varsti nad panevad meile pommi! Asi sai alguse kas kahe tüdruku kaklusest või siis sellest, et paar lähisida välimusega tüüpi peksid valgenahkset rannavalvurit. See rassismi asi on siin, Austraalias, kuidagi eriti kohatu ja mõttetu. Mingid tüübid räägivad, et meie oleme tõelised austraalased ja see on meie maa. Kui see võiks kellegi maa olla, oleks see ehk aborigeenide maa, aga aborigeenid on juba maha notitud. Aga vaevalt, et need rullamid suudavad sellest aru saada. Ja ju neil polegi vehet, kas selleks põhjuseks on oletatava pommiga musulmann või jalgpallihullus, neil on lihtsalt vajadus mollida, sest esiisade aborigeenilintsimisvajadus lööb välja. Ei tea, kas peaksin isegi tühjadest veinipudelitest süütepomme meisterdama asuma?
Nägin bussis ka üht hiiglaslikku neegrit, ta oli tõesti suur. Kui ma ütleksin kolm korda minust suurem, siis ma liialdaksin jälle, aga kui ütleksin kaks korda suurem, siis oleks seda vähe. Ta istus meiega samal istmel, võidunud ja tolmune nokamüts peas. Ju ta oli tulnud kusagilt ehituselt, väga väsinud moega, kippus muudkui magama jääma, kohati isegi norskama. Aga siis, unesegasena, hakkas ta järjest rohkem minu poole vajuma. Esmalt tõstsin oma koti tema kõrvalt endale sülle, et ta ei lömastaks viimamarju, siis nihkuin ise temast eemale. Juba ta oligi mul peaaegu seljas, ja mina abitult seal kusagil all, ent siis jäi õnneks buss peatuses seisma, tegi nõksaku, suur neeger avas silmad. Aga kohe suigatas ta taas ja vajus minu poole. Ja nii oma kuus peatusevahet. Lõppes kõik kenasti. Tema peale mõeldes nagu ei kipugi ehitusele.