1. advent

Eile käisime linna avastamas, citysse on meie juurest üle tunni jalgsi minna. Tagasi koju vedisime end vaevu-vaevu, lisaks kottidele, kus toidukraam, mõtlesime osta ka ajalehe The Sydney Morning Herald, ja see pani mind lausa taaruma, hiiglaslik, sadade lisadega a´la - töö, teater, autod, raamatud, mida-oma-eluga-peale-hakata. Kokku kaalub see kindlasti oma kolm kilo, läbilugemiseks kulub nädal. Saime eile ühtlasi ka endale esimese päikesepõletuse, minu kael on punane, samuti nina, peaks endale sellise totra kaabuläraka ostma nagu Alil seriaalis Kodus ja võõrsil. Hommikul söögilauas avastas Eeva - täna on ju esimene advent! Meil öö otsa peksis välku ja nüüd on pilves ja sajab, niiet see mõte on kuidagi võõristav, mis advent siin ikka olla saab, see on rohkem nagu nali, kui telekas reklaamitakse jõulude-eelseid väljamüüke ja kuidas toetada disadvantaged children, saates kirjaga ühele heale perekonnale raha. Ühes reklaamis mätsitakse rannas liivast lumememme kokku ja kõik laulavad Happy Christmas. Nagu pildilt näha lehvivad ka samateemalised lipud. Kahju neist siin Austraalias, kes mõtlevad, et neil on nagu kah jõulud. Las mõtlevad pealegi, ei hakka nende tuju rikkuma ega rääkima, mis asi on lumi, kus tegelikult elab jõuluvana ja mis on pohlamoos.
Ja nii nagu jõuludega, on neil ka arhitektuuriga lood kehvad. Kui aborigeenid mõtlesid oma maast nii, et maa, see ei saa kuuluda mitte kellelegi, siis valge mees mõtles samuti nagu onu Fjodor ja tema kass, kui nad linnast maale põgenesid - kui ei ole kellegi oma, siis võib elada, kus tahad! Ja ehitada, mis aga pähe tuleb. Kes aga esimesena krundi juurde jõuab.
Eile käisime ka kunstimuuseumis, kus alumisel korrusel oli aborigeenide kunst, mis on tõeliselt võimas. Muuhulgas oli kohale taritud ka puust voolitud ja maailitud hauasambad. Aga see pole veel midagi. Kusagil muuseumis olevat viimase Tasmania aborigeeni skelett muuseumisse viidud kõigile vaadata, kuigi see mitte vaese naise soov ei olnud. Lõpuks luud-kondid siiski tuhastati ja valge mees peab nüüd ilma skeletti vaatamata läbi ajama. Leidsime samast saalist ka avangardse aborigeenkunstniku. Meie äratundmine oli suur ja rõõmus - see ju aborigeenide Ave Nahkur! Tõeliselt sarnane, ainult kui Nahkuril on pildi all kirjas, et meie küla naised tegid seda ja seda, siis sellel aborigeen-Nahkuril olid kõhnad mehed, kes ringi sibasid, muud vahet ei olnud.
Kust saada verivorsti, on meie päevaküsimus.