esimene hommik Sydneys

Hommik algas kell viis, kui tänavapühkimismasin akna alt mööda undas. Hoidsime mõlemad Eevaga silmi kinni ja ootasime, et ehk jääme uuesti magama. Midagi. Siis arvas üks lind, et ta on autoalarm ning temagi enam ei tahtnud magada. Nüüd oleme üleval, varastasime Irma (inimene, kellelt korterit allüürime, indoneeslane muideks, tal on külmkapis ka igasuguseid huvitavad kastmeid ja maitseaineid!) tagant lahustuvat kohvi, mis maitseb nagu lahustuv kohvi. Aga isegi kui peaks, no juhul, kui peaks pähe tulema selline rumal mõte, et mida kuradit me siia otsisime, ookean ei paistagi aknast, elame pilusilmaliste linnajaos, linnud ja masinad ei lase magada, ukse alt võivad sisse ronida brownsnaked ja väiksemad alligaatorid ja me hakkame tegema mingit lolli tööd, meid kasutatakse julmalt ära, võetakse orjadeks, hiljem siiski nõelab meid madu ja me joome vastikut lahustuvat kohvi, siis eile ostetud mango, mille viimaste tükkide pärast peame Eevaga taldrikul kahvlitega võitlust, paneb kõik muu unustama. Ühesõnaga, nagu ütles Paulo Coelho - alles siin, Kensingtonis, mangot süües sain ma elus esimest korda aru, mis asi on Maailma Maitse, alles nüüd ma suudan tunda Mango Hingust ja Hella Paitust!
Aga madudest. Paar nädalat tagasi küsisin Tartus ühelt inimeselt, kes oli just Austraaliast tulnud, et mida siis teha, kui see hirmus pruunmadu peaks hammustama, siis ta vastas, et mis seal ikka teha, helista emale, viieteist minuti pärast oled surnud. Ja veel, et kui meil toovad kassid peremeestele surnud hiiri, siis Põhja-Austraalias pidid parimad kassid peremeestele tänutäheks kohale vedama oimetuid maopoegi.
Eile lennujaamast bussiga linna sõites istusid meie vastas kaks trimmis matkameest, Hawai särgid seljas, sellised uljad ja rõõmsad, kummis rinnaga seiklustele vastu! seljakotid seljas. Me istusime kohe nende kõrval ja muudkui kuulasime ja kuulasime, et mis keeles nad räägivad, see oli täiesti arusaamatu vada, mille sisse meie hirmuks lipsasid ka aimatavad inglisekeelsed sõnad! Olime ehmunud ja mõtlesime, et kas kõik räägivad siin nii! Mina oma poolpuuinglisekeelega vaatasin Eevale hämmeldunult otsa, mispeale Eeva lohutavalt arvas, et ehk on nad lihtsalt väga kaugelt Põhjast ja ehk ikka linnas sellist keelt ei räägita. Õnneks selgus, et nad olid ikkagi esimest korda selle bussi peal ja vist ka Sydneys. Hirmutavad matkajad.
Meid vaevab veel üks küsimus, kui kaugel oleme me kesklinnast. Kaardi järgi nagu oleksime väga lähedal, Eeva aga kahtleb. Uurime järgi. Kohvi joodud, võtame oma jahipüssid ja läheme valge inimese kombe kohaselt laupäevahommikusele jalutuskäigule ja laseme lihtsalt lõbuks mõned aborigeenid.