Botaanikaaias

Need ei ole puu otsas kuivavad singid ega seakintsud. Nad liigutavad oma tiibu, ripuvad pea alaspidi ja on justkui nahkhiired, seejuures on nad aga tõeliselt prisked, lausa matsakad. Vähemasti pardi suurused, aga võibolla isegi suuremad. Esmapilgul tekitavad nad ehk veidi kõhedust. Nende puude all, kus nad ripuvad, on kõndimine isegi ohtlik, sest junnidki on neil hoopiski suuremad kui Eestis nähtud nahkhiirtel. Kondasime üleeile Eevaga Sydney botaanikaaias, see on kohe kesklinnas, pilvelõkujamürakate vahel. Igasugu puud ja taimed vohavad, suure nokaga iibised ülbitsevad kolm korda väiksemate tuvidega. Ja siltide peale on kirjutatud - Palun kõndige murul; kallistage puid! Nägime ära ka kuulsa männirootsaka, mis on raudpuuri pandud, sest arvati, et ta on juba paar miljonit aastat tagasi välja surnud, siis aga ühest rahvuspargist avastati, et näe, ikka veel üks on alles (Täpsustus: nimi - Wollemi mänd, avastati 1994.a., see perekond arvati olevat välja surnud juba 65-200 milj aastat. Toim. Eeva). Ja puuris on ta sellepärast, et taimefriigid ei saaks teda lihtsalt ära varastada. Saime ka teada, et hiiglaslikud puud, mis siin sõiduteid ääristavad ja mille maani ulatuvad oksad kasvatavad endile juuri alla, et need on viigipuud.
Külastasime eile ka Hiina sõpruse aeda. Selle sõpruse eest nõuti kuus dollarit inimese pealt. Aga sees polnud vaadata eriti midagi, aed ise oli kitsuke, väikesed ojakesed kiviplaatidest teede vahel, mõned bambusevõrsed, milledele külastajad olid noaga kraapinud oma nimed, ja veel katustega väravad, kuhu oli kirjutatud - See siin on rahu ja aktiivsuse ning puhtuse värav, peatu ja hinga! Küll aga köitis meie tähelepanu üks väike varaan, kes kükitas kivil ja oli kas siis idamaiselt või lihtsalt niisama väga targa näoga, keeras oma pead ja uudistas meid.
Ps. Üleeile õhtul tungis meie tuppa ja ronis üle mu jala üks tikutopsi suurune tiibadega martikas. Rohkem vaenulikke elukaid pole kohanud.