Rannas

Teisipäeval Coogee rannas. (Coogee on vana aborigeeni kohanimi - rotten seaweed; kohanimed ja paar pärismaalase välimusega kerjust ongi meie ainus kokkupuude põliselanikega.) Rannas on spetsiaalne nurgake, kus saab end kaljude vahel lainete abiks surnuks peksta. Aga üleval kaljudel olevat Neitsi Maarjat nähtud. Või midagi. Igatahes alates 2003.a. hirmus püha koht.

Üleeile, olles saanud selgeks, kuidas sõita Sydneys bussiga, näis see sedavõrd lihtne, et läksime kohe hulljulgeks ning ei pannud tähelegi, et bussi 397 asemel läksime bussile 377. Minul basiilikupott kaenlas, sest Eeva veendumus oli, et me peame oma korterit veidi hubasemaks muutma. Kuna meil ei ole siin ei raamatuid ega toataimi, seepärast peab nüüd basiilik asendama meie kodust rohelisust. Ise veel pahaaimamatult rõõmsad, ei osanud me midagi kurja karta. Aga siis keeras bussijuht nagu valesti, siis veel korra, meie huuled kõverdusid, siis veel üks pööre kodust eemale. Lohutasime teineteist, et küll ta teeb tiiru ära ja toob meid koju tagasi. Aga see polnud mitte meie kodubuss 397, vaid hullutav 377. Niisiis pidimegi peagi lõpp-peatuses maha kobima, basiilik risuks jalus. Et see kõik ei kõlaks liig kafkalikult, peab ütlema, et buss oli toonud meid ookeani äärde, Maroubra randa (place where shells are found). Beach oli küll peaaegu inimtühi, lained olid hiiglaslikud, surfamine oli keelatud. Ent kas siis sellest, et need meeletud lained võivad murda su käed ja jalad ja kaela ja kõik muu, kas sellest hoolib üks tõeline surfar. Loomulikult mitte. Abitult hulpisid nad vahus, aeg-ajalt nähtavale ilmudes, surfilauad nööriga jala küljes.
Veel oli seal üks vana mees oma vana koeraga, mees ise oli pärit Malaisiast, koer aga väga mänguhimuline. Hambus oli koeral tennisepall, mida ta kavalalt, justkui muuseas, iseeneselegi märkamatult ninaga mulle veeretas, et ma seda talle loobiksin. Senikaua kui mina koerale palli viskasin, rääkis Eeva vana Malaisia emigrandiga sellest, kas Euroopa on ikka väga stressirikas, kas inimesed joovad seal palju jne. Kõige tipuks hakkas vana mees lausa huilgama, kui kuulis, et Eestis, sellel külmal maal - lund mees vihkas - elab vaid veidi üle miljoni elaniku. Oouh! Aga mida seal siis üldse tehakse! Jesver-jesver! oli vana mees hämmeldunud. Aga koer oli rannas vist tuntud tegelane, sest peagi tulid kolm hindut ja tahtsid koos koeraga pilti teha. Kasutasime hetke lahkumiseks.

Coogee rand on umbes poole tunni jalutuskäigu kaugusel, Marouba on vast tunni tee. Niiet, kes jõuluks külla tuleb?