2. advent

Kui nädal tagasi valas vihma ja meie korteris oli, ütleme kohe välja, külm, siis nüüd on tunne, et elu siin hakkab pihta. Öösel libiseb vatitekk justkui iseenesest, tarbetuna maha, piisab vaid linast. Eile, teise advendi puhul siras päike ja sooja 31 kraadi. Kohati on Sydney ehitud karra ja klaasist munade ja punaste viisnurkadega. On ka mõned kuused, mis muidugi ei ole kuused, võibolla pigem sõnajalad, aga näevad välja nagu kuused. Rohkem on aga ikka plastikust kuuski, mis kuumusest hoolimata on vapralt püsti ja sulamise märke veel ei ilmuta. Aga vaatame, mis edasi saab.
Otsustasime teist adventi tähistada sellega, et osta praamipilet ja lasta end kanda paarteist minutit mööda Sydney lahte ning randuda loomaaias, kus meie vaieldamatuteks lemmikuteks osutusid hülged ja loomulikult koaalad. Hülged olid välja koolitatud igasugu nippide peale, tegid nägusid ja häälitsesid, kui vaja. Kell üks päeval andsid nad etenduse, millest osa saime. Olin neist ikka arvanud kui rasvakottidest, kes lihtsalt logelevad ja keda siis kütitakse. Aga koaalad. Enamus neist muidugi magas. Üks koaala oli kaksiratsi puu seljas, käed ette välja sirutatud, ju ta nägi unes, kuidas ta Harley Davidsoniga ringi paarutab. Selgus, et koaalad peavad 20 tundi päevas magama, sest eukalüptilehtedest saavad nad vaid sedavõrd vähe energiat, et magada, ja muud kui eukalüpti lehti nad ei söö. Oma magamises ja muidu kulgemises on nad väga hingelähedased. Kui Eeva keset päeva hakkab minuga kurjustama, et mis nüüd jälle on, mis sa magad, saan koaalad eeskujuks tuua. Üldse näisid enamus Austraalia põlisasukaid kas päris magamas või lihtsalt lebotamas. Ainult nokkloom oli akvaariumis erakordselt vilgas ja käbe, rabas oma nokaga krabisid ja kalu. Tema vaeseke, peab toituma päevas 40-50 protsenti oma kehakaalust. Kahju tast.
Kui muidu oleme näinud vaid paari prükkarist aborigeeni, kes kuidagi kohmetult vaatavad, et oot-oot, kudas see linn nüüd siia sai, mis siin sünnib, kus mu õlu on!, siis eile olid kaks aborigeeni keset tänavat, didgeridoodega, kõlaritest sountrackiks kostmas elektrooniline tiksumine. Ostsime kümne dollari eest plaadi, esimese loo nimi on forest phunk, väge lahe jorramine. Oli veel ka kaks teist ämbrit. Üks, kuhu lihtsalt raha panna, ja teine, kuhu panna kaks dollarit, juhuks, kui tahad pilti teha.

Kodusest elust veel. Eile tegi Vadi advendi ja magusaisu ja mille-iganes-puhul kooki. Sai maailma kõige halvem kook. Ma tõesti ei kujuta ette, et üks kook saaks veel mõttetum olla! See oli meie pere esimene ja viimane pulbrist küpsetatud kook. Õnn, et mina sinna vett-võid-muna ei lisanud, muidu oleks ju mina see äpardunud kondiiter ja üldine aupaiste mu ümbert oleks igaveseks haihtunud. Aga soolase toidu osas on meil käpp sees. Kängurupraad punaveinikastmes maitses, ütleme, hõrgult, maguskartul pikemaajalist muljelt ei avaldanud. Ja ostes hakkliha avastasime kodus, et näe, see ju lambast. Söök ja söögitegemine võõral maal - puhas mõnu! Aga kalaturule ei ole veel jõudnud. Varsti läheme ookeani äärde ja ilmselt peaks võrgud vette viskama! Täna lubas 33 C, Vadi istub juba õlgkübar peas ja ootab.