3. advent

Nüüd on meil veidi rohkem kui kaks nädalat siin oldud. Kohe esimesel nädalal avastasin, et ma polegi mingi uljas rändaja, kes võiks toituda käbidest, seljakotis liiter vett, olgugi, et maakaarti pole, mis tost, maailm on valla, saagu mis saab. Pigem arvab Eeva nii. Ja siis ma tunnen, et olen üks konservatiivinäru, ja näru sellepärast, et ma ennast närusena tundsin, kui korraga on kadunud need paikapandud tegevused, mis peavad korduma ja kui ei korda, siis peab keegi nädal aega ette teadma, miks ei kordu. Isegi üllatused on mu meelest meeldivamad, kui neist viimoodi vaikselt, aga üsna selgelt enne mõista antakse. Parem isegi kuupäevaliselt. Nüüd oleks ju kena öelda, et ma olen muutunud, teadmatus homse, üldse kõige ees, pole enam minu jaoks küsimus! Ei, avastasin, et siin on tekkinud oma rutiin, hommikul lugemine, muuseum, või lihtsalt jalutuskäik poodi ja tagasi, nii et stressi enam ei ole. Muuseas, siin toidupoodides alkoholi ei müüda, ainult ingveriõlut ja sealgi pole alkoholi, ainult ingver. Küll aga bottle shopid, ja minu lemmik Liquor Land, kus leidub häid veine ka viie-seitsme dollari ringis. Kahju ainult, et meid siin rohkem pole, sest neljaliitrised pappkarpides veinid, mida siin nimetatakse aboriginal can, olgu mis nad on, aga neli liitrit veini maksab kümme dollarit või ehk isegi vähem. Ehk siis alla saja krooni. Kahju, et üksi ei jõua nii palju juua ja pole ka aborigeenidest sõpru. Head sõbrad, kes te juhtute neid minu lauseid lugema, võtke seda kui vihjet. Kange alkohol on siin hullupööra kallis, ja õlled kah. Üleeile, kui päike lajatas jälle pähe, ja vanamehed juba lõunast saati istusid tänavakohvikutes, külmad pärlendavad õlleklaasid ees, tekkis tahtmine haarata mõned pudelid. Pudelid on siin tibatillukesed, 375 ml. Lisaks sellele, et pudelid on näruselt väikesed ja kallid, on neis 2,3 protsenti alkoholi, aga see-eest hapud ja isegi mõrudad. Edaspidi joon mahla. Ja kui vahel tuleb tahtmine jälle õlut juua, joon veini. Liquor Landi kõrval on veel üks pood, selline hiina kräpipood, ja selle ukse ette oli pandud elektriline jõuluvana, kes oli ka sisse lülitatud. Ta laulis ja tegi puusadega, no tõesti, perversseid liigutusi. Tekkis tahtmine, kui keegi ei näeks, seda jõuluvana jalaga lüüa, selline uitmõte tungimas minu alateavusest. Ent ma siiski ei teinud midagi. Eeva hiljem nentis, et sa oled ikka arg, ei julge jõuluvana lüüa. Mingist jõulustressist meie siin rääkida ei saa, kõik need külaskäigud ja meeletud kingitused, mis meil plaanis olid nii sõpradele kui sugulastele, jäävad ära. Kahju küll, kuid mis sa teed. Aga rannas laulavad juba gospelkoorid jõululaule. Arvan, et jõululaupäeva võikski veeta rannas ja matta end üle kere liiva alla.

See on meie jõulumees, kes juba nädalapäevad tagasi botaanikaaias oma stereoga ringi undas. Vana töötu hipi, kes leidis endale tuluallika, mis muud.