Nüüd on nii

Nüüd on nii, et Eeva leidis endale tööd. Olime läbi helistanud mitmeid ja mitmeid kuulutusi, jaganud enda cv-sid, (mina tegin taotluse Austraalia postile, et kas nad tahaksid minus näha oma tulevast postiljoni? Nad nimelt kimavad siin motikatega ringi, see oleks minu lapsepõlveunelm - kirjad ära viia ja siis terve päev motikaga ringi uhada), käinud tööbüroodes, aga ei midagi, keegi pole kirjutanud, internett on neile veidi võõras, kui nädala pärast kirja kätte saavad, siis on nad ehmunud ja helistavad, et kuule, sa saatsid kirja. Aga keegi pole ka helistanud. Siis, eelmisel kolmapäeval, kõndides kuulsa ooperimja juures (suht näotu hoone, need valged kaared, mis on eksponeeritud kõikjal, kus Sydneyst juttu, need on isegi räpased) arvas Eeva, et läheb sadama mereandide restorani ja küsib endale ettekandjatööd. Väga uhke restoran, muideks. Mina istun ja ootan, möödub kümneid minuteid, uuristan vihmavarjuotsaga liivakivist tänavaplaadi sisse augukest, aeg läheb, auk muutub järjest sügavamaks ja siis tulebki Eeva, leping kaante vahel. Eile oli tal esimene tööpäev. Mõni minust kehvem mees võiks nüüd ju ennast halvasti tunda, et näe, oleks ma paberitega toruluksepp, mehaanik, midagigi, leiaks endale kah tööd. Kuidas siis nii, et naine töötab ja mina, mõttetu mees, loen kodus Vaino Vahingu kirju lavastajale, surun nina vastu aknaklaasi ja mõtlen midagi sootuks kurba. Aga õnneks ma selline mees ei ole. Alles nüüd ma tunnen, kuidas asjad langevad oma õigetele kohtadele, ma saan jalutada poodi ja tagasi, kokata, lugeda Vahingu kirju lavastajale ja Jungist ja mõelda siis filmistsenaariumile ja pühapäeva lõunal minna Hyde Parki, kuhu kogunevad paar veidi vintis poolhullu, kes ronivad tühja plastmassist kasti või kohvri otsa ja kuulutavad - Meie kõigi ajusid on loputatud, seda tehakse kogu aeg, ilma ei me ise seda teame! Te vaatate televiisorit ja nemad pesevad samal ajal teie ajusid! Ja imelik küll, mõned inimesed isegi kuulavad neid. Teen sellel pühapäeval kindlasti algust, loomulikult eesti keeles, alustan Jakobsoni või Hurda kõnedega. Eestluse kategoorilisest imperatiivist.

Sümboliseerigu see pilt minu jätkuvat töötuelu.

Eeva täpsustused: töö saamine läks lihtsalt. Aga ma ei kvalifitseerunud ettekandjaks, olen - kuulake nüüd kõik - RUNNER! Eks mu famiilianimigi viitab, et ma üks kiire tüdruk olen. Olgu siis jalgrattaga või ilma. Runner aitab ettekandjaid, poleerib soolatoose ja sebib niisama. Mis seal salata, planeerin siin vaikselt karjääri, sest vaesed jooksjad ei saa ju jootraha. Mu väljavaated on veel segased, sest kelnerid-ettekandjad on nii 40-60 aastased, lisaks saavad nad kohalikust keelest täiesti aru, mitte ei naerata niisama oodates, millal neid mitte-arusaamiselt tabatakse, ja teavad tohutult veinidest-molluskitest. Samas tulen ma ju mereriigist, kus heering ja kilu ikka laual on olnud! Võin ju alati neist rääkida, kui oysters mornay või oysters supreme osas aidata ei oska.