Kuidas opossum ja kass tapsid känguru
Et opossumiteemaga jätkata, tahaks siia lisada ühe aborigeenide muinasjutu.
Niisiis.
Kuperree oli suurim känguru, kes kunagi eales elanud. Ta oli tapnud palju inimesi, ta oli nii tugev ja metsik, et isegi võimas Bunyip kartis teda. Kui ta hüppas üle lauskmaa, nägi ta sedavõrd kohutav välja, et kütid viskasid maha oma relvad ja jooksid metsa.
Kõik kartsid teda, kõik, väljaarvatud Pilla ja Inta, kes olid kaks vaprat kütti.
“Lähme meie ja tapame ta! Ja teeme lõpu inimeste hirmule!” ütles Pilla. Ja Inta oli temaga nõus. Need kaks kütti võtsid oma parimad relvad ja läksid. Leidnud üles Kuperree raja jõudsid nad kaugele mägedesse. Ja kui nad ettevaatlikult läbi metsa liikusid, nägidki nad seda hiiglasliku looma, kes lebas puu all ja magas sügavasti. Kumbki kütt hakkas endale oda valima. Aga kui nad katsusid oma pöialdega oda otsi, avastasid nad, et odad on täiesti nürid.
“See on kõik sinu süü,” ütles Inta. “Enne kui me laagrist ära tulime, oleksid sa võinud vaadata, kas su odad on teravad või ei ole.”
“Aga kuidas on lood su enda odadega?” Pilla lausus – “Need pole sugugi paremad kui minu omad. Sa oled lihtsalt üks kõva jutumees!”
Kaks kütti kaklesid nii vihaselt, et Inta surus Pilla nina täiesti lössi. Siis kargas Pilla püsti ja suskas oma odaga Intat, siis veelkord ja veel, nii et Inta kohe mitmest kohast veritses.
“Lõpeta! Lõpeta!” karjus Inta. “Vaata! Selle aja jooksul, mil meie siin kaklesime, on Kuperree üles ärganud!”
Ja see oli tõsi. Hiiglaslik känguru hüppas nende suunas. Kütid teadsid, et üheainsa sabalöögiga võib Kuperree murda nende seljad. Aga nad võtsid ta vastu. Ja hoolimata oma nüridest odadest suutsid nad teda haavata nii hullusti, et känguru kukkus ümber ja suri.
Kütid võtsid oma noad ja lõikasid Kuperree lahti. Sealt seest leidsid nad palju oma sõprade kehasid, mõnedest neist said võimsad kütid. Nii Inta kui Pilla hakkasid loitsima. Nad manasid palveid, mis ravisid sõprade haavu ning tõid nad tagasi ellu. Siis, kui need inimesed suutsid juba rääkida, tantsisid nad ümber Kuperree korjuse, tegid suure lõkke, küpsetasid ta liha ja sõid ennast paksuks.
Peale võitu ülistasid kõik kahte vaprat kütti ja nad muutusid inimestest loomadeks, et igaüks võiks teada, kes olid need, kes tapsid Kuperree. Pillast, kelle nina Inta lössi vajutas, sai opossum. Aga Inta muutus metskassiks. Ja valged täpid tema kehal näitavad kohti, kuhu Pilla teda oma nüri odaga suskas.
Niisiis.
Kuperree oli suurim känguru, kes kunagi eales elanud. Ta oli tapnud palju inimesi, ta oli nii tugev ja metsik, et isegi võimas Bunyip kartis teda. Kui ta hüppas üle lauskmaa, nägi ta sedavõrd kohutav välja, et kütid viskasid maha oma relvad ja jooksid metsa.
Kõik kartsid teda, kõik, väljaarvatud Pilla ja Inta, kes olid kaks vaprat kütti.
“Lähme meie ja tapame ta! Ja teeme lõpu inimeste hirmule!” ütles Pilla. Ja Inta oli temaga nõus. Need kaks kütti võtsid oma parimad relvad ja läksid. Leidnud üles Kuperree raja jõudsid nad kaugele mägedesse. Ja kui nad ettevaatlikult läbi metsa liikusid, nägidki nad seda hiiglasliku looma, kes lebas puu all ja magas sügavasti. Kumbki kütt hakkas endale oda valima. Aga kui nad katsusid oma pöialdega oda otsi, avastasid nad, et odad on täiesti nürid.
“See on kõik sinu süü,” ütles Inta. “Enne kui me laagrist ära tulime, oleksid sa võinud vaadata, kas su odad on teravad või ei ole.”
“Aga kuidas on lood su enda odadega?” Pilla lausus – “Need pole sugugi paremad kui minu omad. Sa oled lihtsalt üks kõva jutumees!”
Kaks kütti kaklesid nii vihaselt, et Inta surus Pilla nina täiesti lössi. Siis kargas Pilla püsti ja suskas oma odaga Intat, siis veelkord ja veel, nii et Inta kohe mitmest kohast veritses.
“Lõpeta! Lõpeta!” karjus Inta. “Vaata! Selle aja jooksul, mil meie siin kaklesime, on Kuperree üles ärganud!”
Ja see oli tõsi. Hiiglaslik känguru hüppas nende suunas. Kütid teadsid, et üheainsa sabalöögiga võib Kuperree murda nende seljad. Aga nad võtsid ta vastu. Ja hoolimata oma nüridest odadest suutsid nad teda haavata nii hullusti, et känguru kukkus ümber ja suri.
Kütid võtsid oma noad ja lõikasid Kuperree lahti. Sealt seest leidsid nad palju oma sõprade kehasid, mõnedest neist said võimsad kütid. Nii Inta kui Pilla hakkasid loitsima. Nad manasid palveid, mis ravisid sõprade haavu ning tõid nad tagasi ellu. Siis, kui need inimesed suutsid juba rääkida, tantsisid nad ümber Kuperree korjuse, tegid suure lõkke, küpsetasid ta liha ja sõid ennast paksuks.
Peale võitu ülistasid kõik kahte vaprat kütti ja nad muutusid inimestest loomadeks, et igaüks võiks teada, kes olid need, kes tapsid Kuperree. Pillast, kelle nina Inta lössi vajutas, sai opossum. Aga Inta muutus metskassiks. Ja valged täpid tema kehal näitavad kohti, kuhu Pilla teda oma nüri odaga suskas.

2 Comments:
Sedasorti muinasjutud on tõesti suurepärased. Kas teil Kaplinski "Kaks päikest" on juba läbi loetud? Eriti muinasjutt sellest, kuidas loomad said endale pepud?
By
Unesn6iduja, at 2:44 AM
Meil siin Kaplinskit eriti ei liigu, seega oleks huvitav teada, kuidas loomad said endale pepud? Küll aga tean, tänu Krulli tõlgitud Winnebago lugudele, miks inimestel on nii lühikesed noksid.
By
vadi või eeva, at 6:36 PM
Postita kommentaar
<< Home