Elus!

Eile saabus Eeva telefonile Eerolt sõnum – Uuu? Enda telefonilt tagantjärele leidsin kaks sõnumit. Samuti Eerolt. Esimene – Uuu? Teine – Msn? Milles siis asi, kas oleme siin maakera allpool kaotanud tasakaalu ja kukkunud igavikku nagu lahtisest aknast? Avastanud tagahoovist kanepikasvatuse ja seejärel unustanud nii ajataju kui kirjaoskuse? Ei, meiega juhtus midagi hoopis hirmsamat, midagi, mida kohe ei oskagi ettegi kujutada. Nimelt - meil kadus internetiühendus! Olime nagu kaks mäkra sellest multifilmist, kus tegutses sossepast jänes. Laiutasime käsi ja laususime teineteisele – Öösel kadus elekter, aga ise me asja ei tunne. Ja seda just vahetult enne jõule! Saime teada, et jõulud on siinmail nagu meil jaanipäev, inimesed on enamasti puhkusel, arvutitöökojad avatakse vist alles kuuendal jaanuaril. Aga kõigist meie katsumustest ja kannatustest järgemööda. Internet, nagu öeldud, kadus reede õhtul mns-nis olles poolelt sõnalt. Laupäeva hommikul tegime Eevaga oletusi, et ehk on see hirmus Trooja Viirus, mis on jõudnud nüüd ka meie arvutisse!? Kell oli siis liikunud juba üle kaheteistkümne. Võtsin arvut ja tormasin tänavale (Suurim vajadus oli vaadata internetist ahjuprae retsepti, millele ma otsustasin peale teha glasuuri, mis omakrda koosnes jahust, pruunist suhkrust, lahjast äädikast ja sinepipulbrist. Glasuur ebaõnnestus. Praad ise mitte.) Kohe paar maja edasi ongi arvutiteenindus, kus üks lahke hiina noormees võttis maha viiruse ja sisestas viirusetõrjeprogrammi. Ent kodus avastasime, et sellest kõigest hoolimata ei ole meil interneti. Kell hakkas saama kolm, jõululaupäeva õhtu lähenes iga minutiga! Teeninduse uks oli veel lahti. Minu plaan oli see lahke hiina noormees meie korterisse kaasa võtta, et tema siis juba ise lahendaks kõik meie mured. Aga minu jutu kuulates hakkas see lahkus temast tasahaaval kaduma, sest tal oli algamas holiday, tema naine helistas talle, ootas, mees ise kibeles ja vahtis kontori seinal kella, mis oli saamas kohe kolm. See tähendas ka tööpäeva lõppu. Ent ma ei andnud alla, võtsin kasutusele esmalt palumise meetme, mis ei viinud sihile. Sest naine ootas, mees kibeles. Seejärel võtsin kasutusele eriti veenva ja hädise palumise meetodi. Rääkisin, kuidas selline olek võib kohe-kohe muuta mu elu põrguks, et ma pean arvutiga töötama, elu internetita on minu jaoks tühi! Peale kuut minutit eriti veenvat palumist ajas hiina noormees, kellest ei oleks siis enam osanud arvatagi, et ta alles tund aega tagasi nii lahke oli, ent püsti. Vastu tahtmist hakkasime meie maja poole minema. Hoidsin talle üsna lähedale, juhuks, kui tal oleks olnud plaan põgeneda, oleksin haaranud ta varrukast. Ent meie korteris siiski selgus, et jõuluöö tuleb meil üle elada ilma inrnetita. Kas on viga modemis või windows 2000-ndes, seda hiina hoormees enam ei teadnud. Ta laiutas käsi ja ütles, et on teinud nüüd kõik, mis võimalik, talle terendas juba pääsemine, holiday, rumm ja coca-cola. Ehk oli see põhjuseks, et enne äraminekut muutus ta taas lahkeks. Ta kogunisti lubas, et helistab meile ise, jaa, juba samal õhtul, tuleb läbi, võtab oma sõbra modemi või siis sisestab windows xp. Ja kui ta ei tee seda täna, laupäeval, siis kindlasti kohe homme. Senini pole ta veel helistanud. Vahepeal haarasid mind raevuhood, enesehaletsus, maailmast äralõigatus, kaugel ei olnud pisarad. Ei läinud meil õnneks läbi skaibi soovida meeldivaid jõule sõpradele ega sugulastele. Samuti ei saanud ma teada täpset glasuuri retsepti.
Ent siis tuli mängu Henn, kes on minu jaoks aasta inimene Sydneys! Henn on eestlane, kes elab juba teist aastat Sydneys ja töötab ühes internetifirmas. Ent siiski läks meil veel neli päeva, et arvuti ekraani üleval nurgas hakkaks lehvima windowsi lipuke. Esimesel päeval windows xp installeerimine ebaõnnestus. Teisel päeval saime uue plaadi windws xp-ga. Hennu ja Hennu naisega sõitsime läbi linna Hennu töökaaslase juurde, et saada uus plaat. Windows xp sai sisestatud, sõitsin rongiga Hennu juurest rongiga kesklinna ja siis bussiga koju, ise kogu aeg unistades, et mida kõike ma siis ära ei tee, kui koju jõuan, avan Eesti Päevalehe ja Postimehe, ehk on keegi isegi kirjutanud! Ent ei midagi. Modem tõrkus endiselt. Järgmisel päeval, ehk siis Hennu jaoks juba kolmandal, sõitis peale tööd Henn rongiga kesklinna, siis bussiga meie juurde. Ent modem ei lasknud endiselt end sisestada. Hakkasin juba arvama, et oleme neetud, keegi kusagil on teinud meie läpakast nuku ja torgib seda nõeltega ning tunneb sellest suurt rõõmu. Neljandal päeval, ehk siis eile õhtul, kaasas arvuti ja õlled, läksime jällegi omakorda Hennu juurde. Trimpasime õlut ja tõmbasime vesipiipu, Henn tühjendas arvuti, sisestas uuesti windows xp, samuti ka modemi. Õhtul bussis koju sõites ütesin Eevale, et lepime nüüd kokku, et me ei mõtle, et meil on internet, et siis ei oleks pettumus, juhul, kui interneti ei ole, nii suur. Aga siis ta oli!
Mina olin selle saaga üle iseenesest väga rõõmus. Põhus väga lihtne – mul oli, kellega juttu ajada ja õlut juua. Alumise korruse lapsed hakkasidki üksluiseks oma hi-hi hõikmisega muutuma. Ju ma meenutan enesele üht meest rootslaste filmist Kommuun, komöödia. Seal oli sedavõrd üksik mees, et ta ummistas ise enda kraanikausi torusid, et siis saaks keegi tulla torusid parandama ning ühtlasi oleks tal kellegagi rääkida. Hetkel mõtleme Eevaga, mis moel Hennu üle kullata. Seda esiteks. Teiseks – aga seda teist mõtet me ei julge isegi mitte välja öelda – mis saab siis, kui äkki internet jälle ära kaob?!
Ps. Kõik, kes ehk hetkeks jäid Eero viimast kommentaari vaadates mõtema selle üle, et kas tõesti on meiega lood nii kehvad, siis teadke, et Eero on üks igavene jutumees. Jalgratast pole ma ostnud, arvatavasti minestaksin õhupuudusest ja päikesepistest esimesel viiesajal meetril. Ka minu kõhu ja ainevahetusega on kõik korras. Küll aga ütles Eero mulle, et ta ootab laupäeval kõiki, kellel pole peale aastavahetust kuhugi minna, enda juurde õhtusöögile. Saab ka ööseks jääda!


See pilt on vist niigi selge ja kommentaare ei vaja.