Esimene päev

Esimene uue aasta päev osutus sedavõrd mõttetuks, et selle võiks vabalt maha tõmmata. Kõik, mis me Eevaga suutsime, oli palavuses lihtsalt oiata, purustada mikseriga jääd ja sellega end kosutada. Kuid kui väljas on ikka 45 kraadi, pole ka sellest palju abi. Siit ka väike soovitus – kui te peaksite tulema suvel Austraaliasse, siis otsiga endale selline tuba või korter, kus oleks konditsioneer. Meil seda pole, on ainult tiivik, mis kuuma õhku ringi ajab. Eile näitas uudistes, kuidas rannast viidi kanderaamil päikesepiste saanud inimesi minema. Neile ei oska isegi nagu kaasa tunda. No on siis vaja sellise põrgukuumusega randa minna! Veel möllavad siin metsatulekahjud. Sydneyst põhja poole, Woy Woy-s põlesid koguni mõned majad maha ja ju põlevad mõned veel. Aga kohanimed on siin sellest hoolimata suurepärased. Minu lemmik on vaieldamatult Wooloomooloo.
Aga aastavahetusest. Eeva töötas, mina liitusin kohalike eestlastega. Juba päeval kell viis liikusime sadama poole ja seadsime end sisse botaanikaaia läheduses. Kuigi selleks ajaks olid paremad kohad juba hõivatud. See näeb sedamoodi välja nagu oleks terves sadamaümbruses käimas Beach Party. Ainus vahe oli ehk selles, et puudusid Meie Mees, Estin ja teised. Aga tulevärk oli tõesti võimas. Ma algul mõtlesin, et mis see ikka olla saab, aga jah, oli võimas tulemöll küll. Esimene ilutulestik oli kell üheksa õhtul, teine kaksteist. Aeg kella viiest üheksani ja üheksast südaööni kulus peamiselt söömisele ja lebotamisele ning ka mõningasele veinitrimpamisele ja sellest tulenevale ootamisele kempsusabas, mis võttis vähemasti kolmveerand tundi. Meie peamiseks lõbustuseks osutus hoopiski üks perekond, kes oli end sisse seadnud kohe meie ees, nii et meil oli toimuvast täielik ülevaade. Kui Eeva juba mainis, et inimestel olid kaasas toolid ja toidukorvid, siis sellel perekonnal olid nii meeter korda meeter kastid kaasas. Usun, et sinna mahtus terve nende külmkapi sisu. Esmalt imestasime, et näe kui tüsedad, ah, mis siin peenutseda, lihavad nad kõik on. Isegi väike tüdruk, kes lippas, ei, siiski loivas, ringi ilma särgita, oli rasvunud. Perekonnapea, ühtlaselt ümarik pumpsik, tegeles sellega, et kraamis terve õhtu oma kastidest välja kõiksugu kraami. Ma ei näinudki teda kordagi istumas. Küll ilmusid lagedale oliivid, grillkana, millest mees magusa näoga viile saagis ja oma perekonda toitis. Lisaks veel lugematu arv küpsised, võileibu, burgereid... Kaks juustukäntsakat anti paksule tüdrukule, kes sai neist jagu kerge vaevaga. Ent pimeduse saabudes muutus paks perekond rahutuks. Võeti välja taskulamp, mis sähvis ärevalt. Perekonnapea tuuseldas oma kastides. Hirmus lugu – kastid olid tühjad. Paks tüdruk otsis isegi oma tooli alt, ehk lootuses leida mõni juustukild. Ent midagi rammusamat enam nendes kastides ei leidnud. Enne aastavahetust perekond lahkus. Olime kindlad, et nad suundusid otsejoones lähimasse pitsarestorani.