Austraalia päev

Eile põgenesin linnast! Justkui oleks korraga igas majas ja korteris tehtud prussakatõrjet ning vaesed inimesed olid sunnitud oma kodudest lahkuma ja tänavatel jõlkuma. Seda kõike kutsuvad nad ise uhkusega Austraalia päevaks. Sest sel päeval, aastal 1788, lõid britid oma union jacki randa liiva sisse ja alustasid oma ilusat elu ning põliselanike nottimist. Uudistest näitas, kuidas kaks aborigeeni põletasid austraalia lippu. Kahjuks oli lipp vist valest materjalist ja ei põlenud hästi, pigem sulas. Tänavatel olid kõik nii rõõmsad, vehkisid lipukeste ja õhupallidega, paljud olid lasknud väikese lipu enda õlale kleepida, julgemad lausa näkku, veelgi tõsimeelsematel austraallastel olid lipumärgid nii laubal kui ka mõlemal põsel. Lennukid tegid taevas trikke ja üks väike poiss, kellel oli vanainimese hääl, karjus - Go! Aussie! Go! Ja kui muidu on sadamaümbruses palju trikitajaid, vanu hipisid oma bändsodega ja muidu kerjajaid, siis eile oli neid kümneid kordi rohkem. Julgen arvata, et paljud olid tulnud ka teistest osariikidest. Vabalavadel mängsid kantribändid. Minu tähelepanu köitis üks naistebänd ja nende laulja, kes loo sissejuhatuseks rääkis, et kui ta oli veel väikene tüdruk, tahtis ta saada Dolly Partoniks ja et tal oleks ees kaks hiigelpalli ning kitarr. Aga nüüd arvab ta elust hoopis-hoopis teisiti. Mida siis, ei saanudki teada. Veel piitsutas üks afropatsidega ja ilmselgelt paar päeva pesemata tüüp oma pika piitsaga väikest mootoriga mängukoera, kes iga piitsaplaksatuse peale edasi hüppas. Tihti kukkus koeral ka pea otsast, see tekitas vaatajates suurt elevust ja afropatsidega mees nõudis, et kui tahate, et teen veel midagi nii pöörast, karjuge - Jaa. Ning kõik karjusid. Aga sellest ei olnud afropatsidega tüübile veel küll - Te kõik peate karjuma, mitte ainult lapsed ja purjus naised! Ja siis kõik karjusid - Jaa! Rahvamassist paistis välja ka üks jalgrattaga mees, kes oli posti otsas. Ise rattal seistes ta zongleeris õuna, suure noa ja tõrvikuga. Ent minu lemmikuks on siiski jäänud üks väike poiss viiuliga kaubanduskeskuse ees. Ta on nii neetult nukra näoga, et see on lausa naljakas. Arvasime Eevaga, et tegelikult käib poiss viiulitundides ja peab kodus harjutama, aga siis on poiss avastanud, et avalikus kohas seda tehes toob see ka midagi sisse. Vanemate daamide dollareid ja vargsi poetatud pisaraid. Ent huvitav on see, et poiss mängib silmapaistvalt halvasti, isegi vastik on kuulata. Mõni päev tagasi sain ma veelgi suurema elamuse osalikseks. Ühe tihedaima liiklusega tänavanurgal tõmbas lõõtsa üks hallipäine mees. Usun, et ta polnud varem mitte kunagi ühtki pilli käes hoidnud. Inimesed põgenesid tema eest ummisjalu, lärm, mis ta suutis tekitada oli sedavõrd kohutav. Nagu oleks Tom Waits ise meeletu pohmelusega hallipäist meest mängima õpetnud. Olen kindel, et mees teeniks rohkem sellega, kui ta ei mängiks. Selline päev siis.