Hunter Valley

Jõudiski kätte meie kauaoodatud päev – turismireis Hunter Valley veiniregiooni. Hunter Valley asub kakssada kilomeetrit Sydneyst põhja poole, ehk siis kaks tundi bussisõitu. Kuna neljapäev on Eeval puhkepäev, siis oli ka ilm sellele vastav. Ühesõnaga sombune. Üldse oleme tähele pannud, et siin, Austraalias, kus on aastas üle kolmesaja päeva päikesepaistet, on meil kuidagi nii sattunud, et kui Eeval on vabad päevad, on kas liiga tuuline ja vihmane või siis liiga kuum, nii et ei jõua end toast väljagi vedada. Lisaks tuli ärgata homikul kell kuus. Ootasime hommikuses vihmas bussi ja arutasime omakeskis, kuidas meie päev võiks edasi minna. Loogiline jätk võinuks olla see, kui bussijuht oleks mingi nässakas ja vinguv vanamees, kes köhib ja räägib terve tee rõvedaid nalju ning ähvardab, et kui keegi peaks veidi kauemaks veinikeldrisse jääma, jääb ta lihtsalt bussist maha, kui aga keegi julgeb bussist küpsist süüa, tabab teda katk. Aga üllatus-üllatus, bussijuhiks ja ühtlasi giidiks oli hoopiski väga kena ja noor naine, mikrofon peas. Ta naeratas ja rääkis lõbusaid lugusid hulludest veinisõpradest. Ka teatas ta uhkusega, et Hunter Valley on juba peaaegu kakssada aastat vana veiniorg! (Huvitav, mida selle peale hispaanlased, itaallased ja gruuslased arvavaksid?) Meie veinituristide grupp, mis peamine, oli väike, kõigest kümme inimest. Meid tegi aga kohe alguses ettevaatlikuks üks inglane. Neljakümnendates aastates kuldse naeratusega mul-on-kõik-kõige-paremas-korras-mees, kes ehk oli oma hommikut alustanud juba väikese viskiga. Seetõttu, või siis ikkagi iseloomust tingituna, tahtis mees palju rääkida ja nalja teha, istus bussijuhi kõrvale ja proovis olla võimalikult cool. Ta meenutas mulle minu lemmikmultikast Futuramast ühte kosmoselaeva kaptenit, kes on veidi rasvunud, aga siiski kindel, et sellest hoolimata mõjub ta kui magnet. Veel meenutas ta Jüri Aarmat ja Duracelli jänest. Kartsime, et ta on väsimatu, hakkab vasti laulma ja kisub särgi seljast. Õnneks tagasiteel jäi ta veiniuimas tukkuma. Temaga oli kaasas ka tema nii seitsmekümneaastane ema, kes veini ei joonud, (huvitav, miks ta üldse kaasa tuli?) ja pontsakas vend, kelle nägu punetas ja kes meenutas jällegi seda põrsanäoga tegelast multikast Kolmanda planeedi saladus. Koos punetava näoga vennaga oli kaasas ka tema pruut, kes oli omakorda temast paksem. Esimeses bensiinijaamapeatuses ostsid nad igaüks endale diiet coca-cola ja jõid selle peagi ära. Eks enne veinimaitsmist tuleb ikka väike coca ära juua. Meid aga huvitas, kes on üks bussi nurgas istuv paarike, et mis keeles nad räägivad. Kohati tundub nende keeles nagu midagi tuttavat, aga kuna nad olid kohe palju-palju vaiksemad kui lahe rääkiv inglane, siis me ei kuulnud, mis keelega on tegu. Teises veinikeldris selgus, et nad on soomlased. Oleks võinud terve reisi ära teha ja siis lõpus välja tulla, et nad on hoopiski eestlased. Teel Hunter Valley´sse nägime metsi, mis olid mingi aeg tagasi põlenud. Tohutud lahmakad põlenud metsa. Aga selgus, et suuremad puud ajavad lihtsalt oma musta, põlenud koore maha, nad teevad seda siin niikuinii, ja kasvavad edasi. Üldse on metsatulekahjud siin loomulik osa, millesse suhtutakse kui paratamatusse. Päeva peale tuli ka päike välja.

See on nüüd pilt esimesest veinikeldrist, kus me käisime - Tempus Two. See on vaid kõigest kolm aastat vana, väga stiilne, isegi ehk liiga üle pakutud. Kohalikud põlgavad seda oma glamuuri poolest ja nimetavad nende veinimaja diskoteegiks. Tõepoolest, miks peab veinikääritusvaatide ruumis kõlaritest tulema selline tümakas, et midagi kuulda pole. Aga ega tegelikult polnudki midagi kuulata. See noormees, valges särgis, mustade läikivate kingade ja viigipükstega, kes meid läbi Tempus Two ruumide vedas, oli kuidagi eksalteeritud ja närvis ning paistis, et veinidest ta suurt ei tea. Ta rääkis, et siin veinikääritusruumis on palju-palju külmem kui väljas. Kui külm täpselt, seda ta kahjuks ei teadnud, naeratas hoopiski närviliselt. Aga veinimaitsmine näeb välja nii, et pika leti ääres on klaasid ja klaaside all igaühele nimekiri pakutavate veinidega. Veine oli nii keskeltläbi kuus-seitse, mis sulle alates valgetest ja lõpetades punastega maitseks klaasi valatati. Siis saab suud muigutada ja lausuda midagi tabavat nagu näiteks - tammine, või siis - mustika järelmaitse. Pärast sai loomulikult ka veine osta. Meie lahkusime Hunter Valley´st tuhk-valgehallitusjuustu, oliivipurgi ja kahe veiniga. Üks kahest veinist on Rosemount´i veinikeldri (see on hästi kuulus firma, nende veine on Eestiski müüa) uudistoodang, milleks on mullivein Chardonnay-Pinot Noir. Saame näha, mis imeloom see on.
Teine, ja meie meelest ka kõige lahedam veinikelder oli Iron Gate. Kuigi vist ei ole õige neid keldriteks nimetada, mingeid keldreid nagu suvel Ungaris näha sai, ei olnud, oli ikka rohkem lihtsalt majad. Meie bussiijuht kiitis, et Iron Gate on väga väärikas veinitootja, nende marjad on kõik korjatud käsitsi, oma veine nad poes ei müü, teevad lihtsalt oma lõbuks ja müüvad kohapeal. Iron Gate majapidajannaks oli üks musta peaga temperamentne naine, kes samuti põlgas Tempus Two´d. Esimese asjana ta küsis, kas te veine nuusutada oskate? Kus te enne meid käisite? Kus-kus? Tempus Two? No selge, siis teid ei õpetatud nuusutama! Keerutasime siis tema õpetuste kohaselt veini, hoidsime klaase õigesti käes, jalast, et mitte rikkuda temperatuuri, nuusutasime ja tundsime nende veinidest mõnu. Viimaste veinide juures sundisime end tegema nägu, nagu oleks meie meeled kõigest hoolimata eriliselt erksad ja et me tajume iga vähimatki nüanssi ning pooltooni. Linna tagasi sõites tikkus uni peale. Punase näoga mees sõi kartulikrõpse ja tema lahe vend tukkus.