Luubi-luubi-luubi

Ei, teleka vaatamine tuleb lõpetada. Simpsonid on vist ainus paraja pikkusega asi, mida võib ilma ennast vihastamata välja kannatada. Täispikad filmid on lausa õudus. Tundub, et iga viie-seitsme minuti tagant näidatakse reklaame. Isegi uudiste vahel on neil reklaamid. Jah, need reklaamid ei kesta küll nii kaua kui Eestis, vähemasti on mul selline ähmane kujutlus, aga neid on palju ja nad on kohutavad! Filmi Geen Mile lõpp jäigi vaatamata. Ja kuigi selle filmi lõppu polegi vaja vaadata, on siinsed reklaamid väljakannatamatud. Enamus neist on perefirmadel, kes endid reklaamida tahavad, ise tehtud. Oleme Eevaga selles suhteliselt kindlad. Proovin meie lemmikõudust kirjeldada. Üks paks perekond (Jah, olen märganud, et meie bloogi läbivaks teemaks on paksud inimesed, aga ju mul endal on sellega siis mingi asi ajada. Olen nimelt veidi juurde võtnud. Aga farmis õunakaste vinnates loodan valgehallitusjuustu ja veini pealt kogutu tasa teha.) seisab enda hoovis, eespool isa, see kõige ümaram, tema kõrval tema naine, kes veel ei ole nii ümar, ning nende taga pontsakad lapsed. Nende paksud jalad on harkis, käes hoiavad nad kujuteldavat autorooli ja laulavad - Luubi-luubi-luubi! Kõik see näeb välja nagu koduvideo, mida see ongi. Aga ju nad mõtlesid nii - Näe, autofirma mul on, naine on, lapsed on, pealegi tasuta! Sõbralt laenan kaamera, ise olen nii muhe, naine luuletab ja laulab, milleks meile neid tüütuid reklaamifirmasid! Selline mõtlemine on siin vist valdav. Kui millegipärast meie tuju liiga heaks peaks muutuma, laulame üksteisele luubi-luubilaulu. Laulda me kumbki muidugi ei oska ja ega nemadki mitte. Kuid kas see takistab kedagi? Oh ei! Aga peaks, või siis vähemasti võiks olla mingi kunstiline tase, alla mida reklaame eetrisse ei lubata. Aga ega siin kohalikel kopivraiteritel kah kõige paremini ei lähe. Üks rämpstoidufirma, kes pole vähemasti ise reklaami teinud, reklaamib end samuti kuidagi kummaliselt. Üks perekond on ostnud sellest firmast rasvaseid kartuleid ja burgereid ja kalatükke taignas, ühtlasi on neile kaasa antud tasuta kriketipall. Kriketit armastavad austraallased üliväga, ikka leiab pargi, kus valgetes kostüümides tüübid palli loobivad, näevad kuidagi ohtlikud välja, nagu tegelased Kubriku filmist Kellavärgiga apelasin. Aga see perekond, kes on einega selle palli kaasa saanud, on oma maja tagaaias, isa hoiatab oma väikest tütart - Vaata nüüd, ma nüüd viksan, ole ettevaatlik! Ja siis isa viskab, tüdruk saab kurikaga pallile pihta, pall vihiseb isa suunas tagasi ja otse jalgevahele. Isa läheb näost veidi lillakaks, kõigil on lõbus. Ja siis isa ütleb läbi valu - Nüüd lähme kõik sööma! Sven, kui sa peaksid neid ridu lugema, ehk saad neid mõtteid kuidagi oma firmas ära kasutada? Veel on siin üks kohutav imaennustaja, kellest ma kahtlustan seda, et ta on mingi kohalik miljonäär, kes maksab uudistetoimetusele peale, et ta saaks iga päev eetris olla. Ta punnitab oma lihsates käsivarsi, iga päev on ta erinevas Sydney paigas, ka prille vahetab mees vist ülepäeviti, ta vehib kätega ja lausa karjub - Homme tuleb mõnus kuum päev! Lahe, lahe, kuumus on lahe, 34 kraadi, juhuu! Tegin sellest mehest ka pilti, kui ta telekas vehkis, ent kõik pildid tulid liiga segased, sest raske oli tabada hetke, mil mees poleks rabelnud ja karjunud. Selle asemel olgu pilt liivakivikaljust.