Hea mees!

Tänased päevasündmused. Ostsin endale saapad, mis istandusse minekuks peavad olema. Täpselt nagu vanaaegsed suusasaapad, ainult, et klambreid ei ole kuhugi kinnitada. Ja kui oleksiki, siis mida siin suusasaabastega teha? Panin saapad jalga ja mõtlesin edasi, et mida meeletut võiks veel täna korda saata. Otsustasin siis viimaks üle hulga aja minna bottleshoppi ja osta üks õlu. Poes oli aga üks ilmatuma suur ja heldinud olekuga purjus mees. Ta oli sedavõrd suur, et tagantjärele ma isegi ei oska öelda, millisesse etnilisse grupp ta kuulus. Oli ta neeger või asiaat või lumivalge, mitte ei tea. Ju ta haaras kogu mu tähelepanu, et seda nüüd öelda ei oska. Ühesõnaga, see suur ja purjus mees tahts väga mu käsi suudelda. Ise oli ta aga liigutatud ja rääkis nii - Sa oled professor, jaa, sa oled professor! Me kõik armastame sind! Sa oled hea mees, hea mees. Professor! Proovisin ta haardest vabaneda ja selgitada, et ma ei ole professor. Kusagil kuklas tiksus aga kartus, et ehk suurele mehele ei meeldi, kui ma talle ütlen, et tegelikult ma ei ole professor. Aga ei, vaid korraks ta seisatas ja oli siis kohe jälle rõõmus edasi ning jätkas - Sa oled siis doktor! Hea mees oled, hea mees!
Bussile minnes toimus jällegi midagi veidrat. Bussijuht jagas kõigile, kes uksest sisse tulid ja piletit komposterima hakkasid, piparmündikomme! Mõtesin hiljem, et ehk on bussijuhil sünnipäev ja siin on bussijuhtidel kombeks siis komme jagada. Nagu vanasti pidi sünnipäevaks kooli komme viima. See oli alati ebameeldiv, klassis niimoodi ringi käia ja komme jagada. Ja siis pidi veel kutsuma klassi ette neid, kes sind üles hakkavad viskama. Hirmus. Ju ma polnud vahejuhtumist suure mehega veel toibunud, sest millegipärast ma keeldusin bussijuhi kommist. Nägin selle kommipakkumise taga esiti mingit vandenõud. Hiljem koju sõites muidugi kahetsesin, et ei võtnud. Terve buss lõhnas piparmündi järele.
Huvitav, kas see kõik võib olla seotud minu uute saabastega?