Palmipuudepüha

Täna hommikul otsustasime lõpuks minna trammiga lõbusõitu tegema. Sellega tuleb alustada piisavalt vara, et trammile mahtuda. Kahjuks uksest välja saamine võttis meil nii kaua aega, et trammipeatuses inimesi vaadates hakkasin halba aimama. Ekke süles trammi oodates muutus ooteaeg kahtlaselt pikaks. Vastassuunas jõudis selle ajaga tulla kolm trammi. Kui tramm nr 28 viimaks saabus, siis sinna peale me ei mahtunudki. Ja tõesti ei jõudnud Ekket enam süles hoida. Ise seisma teda ka ei saanud panna, sest ta hakkas kohe usinalt konisid ja muud prügi kokku korjama. Ekke vanus on veel selline, et läbirääkimised temaga on keerulised. Ühesõnaga lõppes meie trammi ootamine nii, et läksime ühte kodu lähedal olevat kirkut imetlema. Uuesti kiriku ees seistes kuulsime aga laulu ja see tuli järgmisest kirikust, milleks on katedraal Santa Maria Maior de Lisboa ehk lühemalt Sé de Lisboa. Kuna Ekkega koos jalutamine on lõputult ajamahukas, siis käisime kodust läbi ja tõime talle käru. Palmipuudepühal tundus eriti sobiv mitmetesse kirikutesse minna. Ja me ei olnud ainsad kirikulised.

Kuna mõistetavalt on meil pajuurbadega kitsad lood, hommikune traditsiooniline urbadega virgaks-targaks-äratus jäi ära, siis varusime endale palmioksi. Ma hetke küll kahtlesin, et kas minusugusel kontvõõral on õige palmioksakese kimbukest nõutama minna, aga peretraditsioonid on ju tähtsad, eks. Palmiokste kimbus oli veel rosmariini ja paar tundmatut taime. Ka edasine hommikupoolik oli meie pere kohta tavatult kristlik - vestlesime Jeesuse elu teemadel. Mis seal salata, mitmed küsimused jäid õhku ja minu jutt tundus enamasti ebaveenev. Ka mulle endale. Aga ma vähemalt püüdsin.

See foto on Kirke tehtud. Uurisin just ka järgi, kellega tegu. Peaks olema Lissaboni kaitsepühak Vincente, kes tegelikult elas pea kogu oma elu Hispaanias Saragossas ja suri hirmsat märtrisurma. See kõik juhtus 3.sajandil. Ja siis 1173. a otsustas Portugali kuningas Afonso I märtri maised jäänused tuua Lissaboni kloostrisse. See märtri jäänuste toomine ongi kujutatud Lissaboni vapil. Legendi järgi kaitsesid rongad surnukeha teiste loomade eest, kuni märtri jüngrid said tulla surnukehale järgi. Rongad olid valvanud ka hauda ja saatnud märtri jäänuste toomist Lissaboni. Küll laste abil võib ikka targaks saada.

Hommikupoolik lõppes jumalavallatumalt rooma-aegse teatri külastusega. Meie kõrvaltänavas on välja kaevatud ca 1/3 esimesest sajandist pärinevast tearist. Teater olevat tasapisi hüljatud seoses kristluse levikuga. Teatri jäänused avastati 1798, kui maavärina järgne linna ülesehitus endiselt käis. Tehti joonised, et mis ja kus. Aga siis ikkagi ehitati tasapidi kõik maju täis. Kuni 1964.a tehti ühe maja põranda all kaevamisi. Ja siis hakkas Lissaboni linn järk-järgult kokku ostma teatri peale ehitatud maju, et neid lammutada. Meie teatrihuviliste grupp jagunes kaheks ja lõpuks jäi peale see tüdinud ja näljane pool. Mina tahaks sinna veel tagasi minna, joonised jäid kõik puhta lugemata.

Laupäev oli meil ilmalikum. Näitasime Kirkele turgu ja turu kõrval olevat mänguväljakut. Värske apelsinimahla ja kohvi ja saiakeste peatuse tegime ka. Lastesõbralikkust olen juba maininud. Eile läks nii hästi, et saime pagariäris lisaks tellitule veel tasuta keeksitükke. Erik ütles seepeale, et see on maailma parim kohvik. Ilmselt külastame me seda veel:)

Olmest. Minu õuduseks ei hakanud täna puhur tööle. Hommikul töötas, aga lõunaajal enam mitte. Õnneks õhtu tõi leevendust ja sooja õhku on meie toas jälle rohkem. Mida aga hommikust saadik ei ole, on soe vesi. Mitte ei viitsinud sellega tegeleda. Ja kas peabki end iga päev pesema? Soe vesi on meil gaasiga ja suhteliselt aeganõudva süsteemiga. Kõigepealt peab kraani maksimumile keerama ja siis mitu minutit vett voolata laskma ning alles siis saabub soe vesi. Ja kui sooja vee surve natuke liiga nõrgaks paned, siis lülitub küte kohe välja. Vett kokku hoida on selle süsteemiga päris raske. Täna olen korduvalt ilmaasjata külma puhast vett kanalisatsiooni saatnud. Uurisin siis köögis olevat gaasiküttekatelt, et ehk oskan seal midagi ise teha. Natuke gaasihaisu tuli. Aga ei osanud peale elektri sisse-välja lülitamise ma midagi muud teha küll. Kohe kerkis silme ette pilt lapsepõlve ENSVLi sotsiaalreklaamist, kus naine vannis gaasilekke tõttu suri. Aga meile gaasihaisu rohkem ei tulnud ja nii see jäi. Varsti peaks Saksamaalt saabuma Vadi ja annan talle teatepulga üle. Eks homme saa helistada ja sooja vett nõutada.