Prantsusmaal festivalil

Mind kutsuti näidendiga Elvis oli kapis! Prantsusmaale festivalile. See tõlgiti prantsuse keelde, anti raamatuna siin välja ja loeti eile ette.
Selles suhtes olid mul muidugi suured hirmud. Aasta tagasi toimus samalaadne asi Londonis, kus oli suur, mitme riigivaheline festival. Ma läksin kohale, olin peas valmis mõelnud, mida rääkida, kui ma peale lugemist lavale minema ja oma vigases inglise keeles rääkima, ootasin lavastajate ettepanekuid ja küllakutseid õhtusöögiks. Peale lugemist tänas mind korraldaja, surus kätt ja ütles, et meile meeldis su näidend väga, tore, et sa tulid. Kõik.
Selliste projektide a´la – tuleme kõik Euroopa riigid kokku, ka sealt neetud Rumeeniast, Leedust, Lätist, Bosniast, või kus te seal olete, kutsume nad siia, suurde linna, tõlgime, suhtleme – puhul ma kahtlustan, et neid tehakse vaid selleks, et saaks hiljem aruandlust teha. Ju võib projekt ka iseenesest, projekti tegemise pärast, olemas olla. Miks ei. Õnneks läks seekord paremini. Peale minu näidendi ettelugemist hakkasid mõned inimesed, kes ehk minuga midagi rääkida ei tahtnud, mulle soojalt ja veidi salapäraselt naeratama, nagu me jagaksime koos midagi sooja ent karvast.

Lendasin siia läbi Kopenhaageni. Sealt võttis peale lennuk, mis oli kuidagi vana ja väikene, pea põrkas lakke, kui end vahekäigus püsti ajasid. Juhi kabiin oli kohe sissekäigu juures, uks oli lahti, kangid ja seierid kõik näha. Kohati näis, et festival on juba seal lennukis peale hakanud. Oli ainult üks stjuardess, emalik taanlanna, nagu Monopoli seriaalist, kes oli ehk sama suur kui mina, aga sai madalas ja kitsas vahekäigus lendlemisega suurepäraselt hakkama. Ta askeldas koduselt nagu oma köögis, naeris, luges ise sisse turvajuhised, näitas hapnikumaski, avas pardapoe, ja sõimas läbi korvpalliga neegri, kes avas turvavöö enne lubatud aega. Hetk peale sõimu ta naeris jälle, tänas lennu eest ja ütles - Teiega oli tore! Ma ei saa aga lahti mõttest, et ehk ta oligi seal lennukis ainsana teenindavast personalist ja lisaks oma askeldustele, naerule ja sõimule juhtis ta ka lennukit! Sest pilooti, kuigi uks oli lahti, ma ei näinud.

Lennujaamas sain tuttavaks ka Sirkku Peltolaga, kes on siin oma näidendiga Soome hobune. Pidin talle tunnistama, et ei ole tema näidendit Eesti Draamateatris näinud. Seal kõrval oli naisel ka mees, selline üsna vaikse olemisega soome mees, ruudulises särgis Heikki. Küsisin, et kas tema on kah playwriter. Selgus, et ei, ta on lihtsalt koos abikaasaga, ent veidi aja pärast lisas, et küll aga kirjutab ta laule. Vastasin midagi, et tore siis, ise aga mõtlesin, et no selge, kirjutab vahest mõnel puhkehetkel laulu, võtab kidra kätte ja sõrmitseb. Veidi aja pärast Heikki pakkus, et ehk sa oled ühte mu laulu isegi kuulnud. Panen ennast valmis, pobisen midagi, et ega ma mingi suur muusikateadja ei ole, vaevalt et ma tean, aga mis see siis on? Heikki teatab, et Lenda Juri Gagarin, lenda! Olles meeldivalt üllatunud, et see on Miljonasade laulja, lisan kohe lõppu – tule elavana tagasi.

Olen nagu alati põdenud selle pärast, et mu inglise keel, grammatika on nagu on, aga head meelt teeb, et siin on enamus inimesi poole hullemad, alustavad juttu vabandades, et neil on nii kehv inglise keel, või siis räägivad prantsuse keeles, suruvad pehmelt kätt. Mingitest meestest ongi kuidagi keeruline aru saada. On kuidagi trimmis, kannavad liibuvaid särke, musitavad kohtudes ja lahkudes, toovad üksteisele kohvi, suhkrut, koogikesi ja juustu. On nad siis homod, või lihtsalt puhtad ja õrnad?

Täna vaatasin peaaegu kaks tundi prantsuskeelse näidendi ettelugemist. Sisust sain teda, et mees on kaotanud oma ema, naine aga venna. Ja siis nad rääkisid sellest kaks tundi. Mida aga täpsemalt, pole aimugi. Olen hakanud aru saama sõnadest nagu ui, no, merci, bonžuur. Peale Sirkku ja Heikki on nimedest meeles Cilda, kes on Luksemburgi teatriasjaajaja ja nõudis, lausa heitis mulle ette, et miks mul ei ole oma kodulehekülge, oma näidendite ja filmistsenaariumitega kasvõi inglise keelde, kui prantsuse keeles ei ole! Me tahame sinust rohkem teada saada, oleme väga huvitatud! Vahetame meiliaadresse.

Õhtul oli välitelgis kontsert. Mind võttis enda haardesse keegi mees ja rääkis, et ma olen geenius! Tänasin teda ja ajasin häbelikult tagasi, et no mis. Aga mees sattus sellest veelgi rohkem hoogu, rääkis, mis tasandid minu tekstis on, ta ostis kohe ka raamatu, harutas lahti ülesehitust ja on kindel, et see on nagu muusika – pikemad lõigud vahelduvad kiiresti lühematega, sinna juurde paar matsatust, see on muusika ja sina oled geenius, ajas ta peale. Aga mis lugu see on? On see mõni Elvise lugu, mille struktuuri leiab ta minu näidendis? Ei osanud muud, kui ütlesin talle eesti keeles – Mis sa räägid! Ta sattus ka sellest vaimustusse. Mis sa räägid! Mis sa räägid! korrutas ta rõõmsalt. Ja ma hakkasin kahtlema, et kas mitte tema kiiduavalduste taga pole hoopiski mingi kuri nali, kas ta ehk pilkab ta mind?! Muutusin sellest mõttest veelgi äraootavamaks, hakkasin vastama kuidagi nii, et ma saan ju aru, et sa teed nalja, aga samas ka nii, et juhul, kui ta ikkagi ei teinud nalja, ei solvuks. Mida rohkem ta rääkis ja ülistas, seda enam ma teda vaatasin ja jumala eest, ta nägi välja nagu Elvis. Võibolla oligi Elvis ja tänas mind, et ma temast näidendi kirjutasin. Oli, kes ta oli, valetasin, et pean kempsu minema ning põgenesin hotellituppa. Loodan, et siin ei kummita. Elan kunagises vanas kloostris.