Rooma

Trash People

Ühel hommikul oli Popolo väljak täitunud prügiinimestega. Sajad, aga võibolla ka tuhanded plekkpurkkidest, makrofleksist ja jumal teab millest kujud üle kogu väljaku. Muidu täitsa kenad inimesed. Ainult et prügist. Ja nende eesmärgiks on mööda ilma ringi reisida. Kõrvalt stendilt võis näha, kuidas prügiinimesed olid juba ära käinud Egiptuses ja näiteks täitsid Hiina müüri. Huvitav, kas neil on ka andunud fänne, kes nendega kaasa reisivad?

Colosseum. Kohustuslik turismipilt.

Ent täna lähme Vatikani ja ma soovin pääseda Vatikani Raadio otseetrisse ja lugeda ette näiteks siit riiulist teitud Eesti Luuleantoloogia esimese köite. Loodan, et mu Eesti Raadio magnetkaart siin töötab ning mind võetakse kenasti vastu, ehk on nad mind isegi oodanud ja ütlevad, tere, Urmas, kuulame huviga sinu Inemise sisu saateid, astu lähemele, tore, et viimaks tulla said. Loodame näha ka isakest lehvitamas.

Üks unenägu
Kirjutasin sõber Eerole mõni aeg tagasi kirja ja kirjeldasin üht oma siinnähtud unenägu. Toon selle nüüd ära.
... Tahan sulle lõppeks rääkida oma tänaöise unenäo. Peab ütlema, et ma magan siin väga halvasti. Ma isegi kardan siin üksi öösel veidi, selline keskaegne kindlus, mis sisustatud igati moekalt ja kenasti, köögis on isegi Zanussi nõudepesumasin, aga ka seina sees orvas on jumalaema kuju, veidi nagu õudne. Ja siis kolm ööd tagasi ma nägin valgust, ärkasin üles, või olingi pooleldi üleval ja mingi valgus. Hommikul arvasin, et see oli läpaka tulukue, mis vilkus, ma ju olen lühinägelik, eriti öösel, ilma prillideta. Aga siis kaks ööd tagasi kuulsin, kuidas keegi tuli uksest sisse ja ütles, et ma nüüd tulin, või, et ma nüüd olen kohal, selline mehehääl. Meeletu hirm, süda hakkas taguma, panin tule põlema, kedagi ei olnud. Alles siis, kui hakkasin omaette arutama, et mis see nüüd siis oli, et ta ju rääkis eesti keeles, muidu ma ei oleks midagi arugi saanud, ja kus siis kohalikud vaimud eesti keelt oskavad, ju ma ikka vist magasin, alles siis rahunesin ja jäin magama. Täna kuulsin nagu naisehäält, ja kõik tuleb köögist. Lisaks sellele hämule nägin sellist unenägu, et mind kutsuti Tartusse, kus Taago Tubin lavastas üht, ma ei tea, kas just külajanti, aga igatahes mingit täiesti mõttetut asja, ja mind kutsuti kui näitlejat! Siis mingi hetk selgus, et lavastab hoopiski Ain Mäeots, ja ma mäletan selgesti enda mõttekäiku läbi une. Mõtlesin, et ei, seda meest ei saa usaldada, ta unustab ja kaotab kõik ära, lepid kokku, kindel-kindel, ja siis ei midagi, kokkusaamistel räägib enamuse ajast telefoniga, vot nii mõtlesin ja rääkisin siis sellest oma lavapartner Riina Maidrele. Tegin talle selgeks, et kogu see lavatus ja kogu projekt, alustades tekstist, mille ma vist ise kirjutasin, on mõttetu. Aga Riina Maidre ütles, et tema peab iga hinna eest kaasa tegema, see on talle oluline. Kuna ta hakkas mulle meeldima, otsustasin näitlejana jätkata. Siis aga olid lavastajad jällegi vahetunud, või hoopiski oli neid kolm – Tubin, Mäeots ja keegi kolmas, ehk oli see Sven Karja, aga see võib olla ka minu ilmsiolekuliialdus, aga mis siis, Karja pulul võib. Noh, et lavastajaid on kolm, aga, et ikka väga kiireks läheb, kohe on kevad, Mäeots aga hakkab korraldama rattarallit ja kogu kupatus lükati sügisesse. Riina muutus sellest nukraks aga jäi kauniks. Meid kui lavapartnereid kutsuti kõrvale ja öeldi, et mina pean veel enda kui näitlejaga tööd tegema, aga mul on lootust ja loomupärast sharmi. Aga Riinale ütles Mäeots, et kontseptsioon on muutunud ja teda pole enam üldse vaja. Kogu selle aja jooksul on Mäeots kuidagi moekas ja noortepärane ja hooletu, nagu ikka. Hiljem lohutasin Riinat ja ütlesin, et ka mina loobun, aga tema oli tõesti väga õnnetu. Selgus, et see oli tema ainus töö. Küsisin, et miks ta enam siis Krahlis ei ole, aga ta ei tahtnud rääkida. Siis pakkusin välja, et ehk saad Draamaeatrisse tagasi minna, ning siis ta pahvatas nutma ja ütles, et ei saa, kõik on läbi. Tuli ilmsiks ka põhjus – kuna tema kulmud on puhmas, siis teda enam ei taheta. Ning alles siis ma märkasin, et lisaks meeletutele kulmudele olid tal ka silmalaud karvased. Tundsin talle kaasa, nii kena tüdruk, aga karvane. Seda, kas ta neid kulme ära ajada ei taha, ma küsida ei julenud.
Nüüd on kõik juba tükk aega kenasti, Eeva on siin.

_____________________________________________

Hetkel oleme Roomas. Alustuseks ilmnes, et kella 9 buss pyhap2viti ei k2i. Et kell 7 ja siis p2rastl6unal. Vadi eestvedamisel oleme h22lega kohal. Natuke kylmaks l2ks l6puks, aga kohale saime. Siis l2ksime kohe Vatikani muuseumisappa, kus seisime nii 1,5 tundi. Ja siis, kui l6pp juba paistma hakkas, takistati meid. òeldi, et ei, teie kyll enam muuseumisse ei mahu, sest kell on juba pool 1 ja nii j2igi. V2hemalt ei olnud me esimesed, kellele seda òeldi, vaid hoopis nr 3 ja 4. Nii j2i. Aga v2ike vein ja s6brad ja selleks juba tasub Rooma tulla. Tyhja sest kultuurist. Paavsti n2gime kah. òigemini tema 12 turvameest, kes auto kòrval mustades mantlites jooksid. Vadi tegi autost pilti kah! Bellissimo!