Ikka veel elus

South-Australia ausad ja otsekohesed liikusmärgid. NB! Kaamel all paremas nurgas

Käidud! Punane maa süda on nähtud. Oleme jõudnud idarannikule Surfers Paradise’i linna, kus plaanime mõnda aega lösutada ja mitte-midagi-teha. Sest meil on siin voodi ja köök ja televiisor ja palju raamatud. Vadi lamab aias ja loeb „Tõde ja õiguse” I osa. Parasiidielu on meid vallutamas. Et üleminek tsivilisatsiooni liiga järsk ei oleks, otsustas kuumaveeboiler töötamise lõpetada. Samas on see ootuspärane, et me endaga häda ja hävingut kaasa toome. Möödunud nädalad sisaldasid endas põgenemist Darwinist orkaan Monica eest, sõitu-sõitu-sõitu läbi tagamaa Gayndahi linnakesse mandariine korjama, et siis teada saada, et sa teenid seal täpselt niipaju, et maksta eluaseme ja bensiini eest. Veiniraha ei oleks ilmselt jäänud. Ja töö oli väga raske. Peale pooleteisetunnist rabamist mõtlesime võimalusele korraldada revolutsioon ja võidelda tööliste õiguste eest. Aga kuna ülejäänud töölised olid ilmselt mingid eriti leplikud kõigega-nõus-jobud (või miks nad muidu sellise raha eest seal töötavad), siis lihtsalt lahkusime. Ja sõitsimegi surfarite paradiisi – ööelu, beach ja naised! Linna turismipostkaartidel on üldjuhul eriti rinnakad ja paljad tütarlapsed. Eks me vaata, kellele neid saatma hakkame.

Flinders Ranges aborigeenide koopamaalingud, mis seletavad üht segast lugu sellest, kuidas iidsel ajal tulid peole kaks madu ja lühidalt keerasid kõik pekki.

Enne Uluru kaljut oli aga natuke aborigeenide kaljukraapeid-maalinguid Flinders mäestiku looduspargis, palju elus ja tihti ka surnud loomi-linde, sõit katteta teel, kus vastutulevatele autodele tuli lehvitada ja kus pildistamise ajal ei julgenud auto mootorit välja lülitada, sest äkki ei käivitu see siis enam. Mobiililevi keskmaal enamasti puudub, niiet autoabi kutsuda ei saaks. Ka raadiot ei saa kuigi kaua kuulata. Lõbustusi siiski on. Näiteks need samad laibad – autoga mööda vuhisedes saab vaielda, kelle oma see oli (võimalused: känguru, wallabi, jänes, kaamel, hobune, veis) ja et kui vana see olla võis. Kaua aega läheb, et ühest wallabist jääb järele vaid skelett? Siiani pole aimu. Veel lõbustusi – Vadi suutis meelde tuletada 3 anekdooti, mina 2. Mõlema anekdoodid olid õige kehvad. Lisaks saab veel laulda, kuid me ei ole muusikainimesed. Eriti võigas oli, kui me koos laulda üritasime.

Igav liiv ja tühi väli

Elu k6rbes. No comments.

Jätkates hirmutavate asjade rida – opaalipealinn Coober Pedy. Rohelus puudub täielikult, inimesed elavad maa sisse uuristatud majakestes (ehk urgudes), tuul vihiseb ja päike kütab. Elanikke ca 3500, rahvuseid 50 ringis, perekonnad tegelevad opaalide kaevandamisega – mees-pojad urgitsevad maa seest opaale välja, naine peab poodi ja lihvib kive, keegi perest teeb sõrmused-kõrvarõngad-kaelakeed valmis. Kulda perega kaevata ei saa, kullakaevandused on suurettevõtete käes, igat sorti vääriskive saab aga pere-ettevõttega kaevandada. Oli meilgi võimalus kõik senine elu jätta, osta üks opaalikaevandus ja kõike otsast alustada. Urmasest oleks saanud tubli kaevur ja minust poodnik. Vadi põtkis aga vastu.
Jätkub...

Coober Pedy - elu urus