Elu maal

Canberra hommikused kängurud

Et mis meist siis on saanud, miks pole me teinud sisekandeid, miks on meie käed kuni küünarnukkideni kriimulised nagu noortel satanistidel, kes endid kraabivad. Meie olme kasutanud kriipimiseks ja enda vigastamiseks peamiselt pirnioksi.
Niisiis oleme enamasti ühed tolmused töölised, kes õhtuti oma tolmuses autovagunis, mis on tavaliselt sama vanad kui meie ja ähvardavad suurema tuulega lendu minna või kokku kukkuda, selles vagunis, ise väsinud, käed kraabitud, näol ja kätel töölispäevitus, mis lõpeb varrukate ja särgikraega, me jätkame järjekindlalt hõrgutiste tegemist, veinikeldrite külastamist. Me ajame jalad kitsukese köögilaua all sirgu ja mõtleme nagu mõnes vene filmis, et kõigele vaatamata on elu ilus ja ju me saame ükspäev kokku ka bensiini- ja elamisraha, et kihutada oma Fordiga läbi kõrbe üles Darwinisse ja sealt mööda idarannikut tagasi alla.

Meie nädalatöö - 1577 ämbrit viinamarju

Rosina sünd

Peale Woodheadide juurest lahkumist, nende imeliste einete, suure ja valge vannitoa ja magamistoa juurest on, nagu oleks pihta hakanud polaaröö. Peale nektariinide ja viinamarjade (rosinaviinamarjad) korjamist liikusime Nyahist ära Sheppartoni, kust leidsime farmi, kus üks mees, Lynton, pidas biodünaamilist pirni- ja õunafarmi. See biodünaamilime, nagu lõppeks selgus, tähendas looduslike väetiste kasutamist, ei mingeid mürke, ja lisaks ka kusagilt iidamast-aadamast müstilist hookus-pookust. Viimasel õhtul andis Lynton meile voldiku, kus olid kirjas biodünaamilise põllumajanduse reeglid. Üks, mis Eevale hirmsasti nalja valmistab, on selline, et tuleb lehmasarved täita sõnnikuga ja matta pooleks aastaks maha, sama teha ka tammekoorega, mis tuleb esmalt panna lamba kolba sisse. Ps. Meie korjasime vaid pirne, ja kuigi mu kujulus hakkab kohe kiiresti tööle, kuidas ühel pimedal ööl topivad nad lehmasarvedesse sõnnikut ja riituslikult, haudvaikuses kaevavad augu ja matavad sarved maha, oli see siiski väga lahe farm.

Pirnikuningas

Jah, meie lootused rikastuda luhtusid jällegi, sest saak oli tal kehva, pirne tuli puude küljes üksikult, meie aga saime raha selle järgi, kui palju me korjasime. Ega ikka väga ei korja, kui pole midagi korjata. Aga lisaks pirnidele ja õuntele kasvatas mees oma tarbeks ka kõike muud - tomateid, maisi, aga ka suurepäraseid arbuuse ja meloneid, mida võis vabalt ja suurtes kogustes vitsutada. Nende eest oleks võinud peaaegu tasuta tööd teha. Ja siis. Kõik, kellelt olen madude kohta küsinud, et kas neid ikka liigub ja mis siis ikka teha, kui ta tuleb ja sind suskab, siis kõik on rääkinud, ei-ei, madusid sa ei näe, aga siis, ühel pirnipõllul, nägin ma puude vahel libisemas midagi pruuni. Kui ma traktori käima panin (pidime ise trakoriga põllule minema, korjama pirnid kastidesse ja siis õhtul koju tagasi, traktor oli tõelie uunikum - minu lapsepõlve unelm täitus – mina ja mu traktor, naine kõrval, pirnid kastides) nägin teda vonklemas ja õnneks põgenemas. Selline mudakarva pruun, priske, ja kui ta välja sirutada, oleks ta nii meetripikkune olnud. Läks veidi aega, enne kui ma traktori pealt maha tulin. Biodünaamik Lynton lohutas mind hiljem, et veel hullem on tiigermadu, kes on must ja valgete triipudega ja kes ei pruugi kohe minema minna. Lynton tõi ka kohe kurva näite enda elust. Kolm nädalat tagasi olevat tema väike koer kõrges rohus purelnud. Veidi aja pärast järgnes vaikus, kui Lynton kohele jõudis, oli koer siruli maas, käpad püsti. Mis aga madude vastu aitab, on see, kui kõvasti laulda, siis maod kuulevad ja lähevad vaikselt minema, ilma, et nad endid sulle esitleks. Järgmisel päeval ümisesin kõva häälega ja loomulikult valest, mispeale pruunmaod ja ka kõik ülejäänud lahkusid. Mulle annab aga julgust üks teadmine, mille saime meie esimesest farmist, kus oli tööandjaks Africa, no paua, go home. Selle koha nimi oli Nyah. Selgus, et sealne aborigeenihõim nimetas end Wadi Wadi. Ja nende Wadi Wadi inimeste tootemiks olid tursk, kuna jõgi oli kohe kõrval, ja pruunmadu. Üldse oleme me viimasel ajal igasugu loomadega kokku puutunud. Aga veel enne käisime Melbournis. Sattusime tõelise melu keskele. Kuna Melbournis oli käimas väiksem olümpia, mida nad nimetavad Commonwealth Games-iks, siis kihas kogu linn, kõikjal olid tasuta kontserdid, mõned jooksid mööda seina videoinstallatsiooni taustal, teised kõikusid nii viiemeetriste tokkide otsas, jõe peal ujusid rauast kalad, ei puudunud ka šoti torupillimängija. Igatahes näis Melbourn palju inimlikum ja ilusam linn kui Sydney. Aga see võis meile ka lihtsalt nii tunduda peale tolmuseid põlde, öid kulunud autovagunites ja telkimist metsas. Esimesel õhtul käisime kuulamas maoride ja Saalomoni saarte muusikat. Maorid olid kuidagi ehedad ja hirmsad oma tätoveeritud nägudega, aga saalomoni-saarlased olid endale õlgesid ümber jalgade ja käte mähkinud, ja see ning nende musika oli midagi uskumatult naljakat. Nad keksisid eri suuruste paaniflöötidega ringi ja kõik lood olid minu arvates üks ja seesama lugu, hiljem Eeva ikka arvas, et ehk oli kaks erinevat lugu, ei tea. See kõlas nii, nagu elaksid nad seal oma saarel pideva vine all, lakuvad kärnkonni ja siis tantsivad ja puhuvad kerglaselt omi vilesid, ise nii elevust täis. Hiljem kuulsime uudistest, et viis aafriklasest sportlast olid mängude lõpetamiselt põgenenud ja soovivad emigreeruda.
Kui Sydneys tuli ikka nädalas korda-paar igavus peale, siis nüüd on meie reis läinud järjest lahedamaks. Kuigi nädal tagasi ühe väikelinna poes vaatasime inimesi ning tõdesime, et kõik poesolijad on kuidagi kulunud, käed mustad, päevitus räpane, siis korraga vaatas Eeva uurivalt minu kaela ja küsis, kas sa kaela pesid, mina, et pesin, iga päev pesen. Ühesõnaga avastasime, et oleme täpselt sama räsitud ja tolmused kui kõik teised tublid maainimesed selles poes, ikkagi on kuidagi rõõmus olla. Kuigi jah, vahest tuleb siiski väsimus ja tülpimus peale, eriti kui hommikul sajab ja sa pead oma märga telki pakkima. (Varustuse üle oleme muidugi mõlemad uhked, arvan, et meist võib ajapikku saada saksa pensionäripaar, kel on auto taga vagunelamu, seal sees kaabeltelevisioon, soe vesi ja ahi. Nimelt on meil kaasaskantav gaasipliit, millega on väga hea näiteks faasanifileed praadida või hommikukohvi teha. Muidugi on ka puudusi. Avastasime, et meie õhkvoodi võib öösel väga külmaks minna, millegipärast mõtlesime, et meie all on üks soe õhkutäis voodi, aga ei. Nüüd tuli voodisse ka auk sisse, proovisin seda lappida, aga Eeva teadis oma lapsepõlvest, et ega õhkvoodeid ei saagi parandada. Juba enne ütles ka pump üles. Nüüd ei teagi, mis voodist saab. Ehk hoopis minema visata?) Igatahes on nüüd telgist mõneks ajaks küll.

Maailma lõpus Ikka maailma lõpus. Apostlid ehk 19.sajani emis ja põrssad.

Loomadega on nii, et olime küll näinud üsna lähedalt kängurusid ja igasugu linde ja juba Sydney ooperimaja taga possumeid, aga koaalasid siiski mitte. Ja Eeva nõudis, et palun, tulgu nüüd kõik metsaelanikud ja tutvustagu end, võib olla ka laulu ja tantsunumber, kui on midagi sellist ette valmistatud. Aga ei midagi. Kuid siis, paar õhtut tagasi. Sõitsime mööda käänulist ja mängist Ocean Road-i ja ööbisime ühes looduspargis ookeani ääres. Praadisime meie imepliidil kana ja suvikõrvitsat, keetsime maisi. Taldrikud ja rasvase panni jätsime telgi kõrvale, ise läksime randa tähti vaatama. Hommikul aga avastasime, et keegi, see saladuslik keegi, on panni ja taldrikud täiesti puhtaks lakkunud. Ju oli metsarahvale kohale jõudnud Eeva soov igasugu elukatega tutvuda. Ühe puu võras kükitas koaala, kaks väiksemat turnisid kõrgemal, ta vist oli harjunud pildistamise jaoks võtma suurepäraseid poose. Meeldiv aeglane loom, ei saa kohe minema hüpata.

Õhtuks jõudsime järjekordsesse rahvusparki. Ilm oli pilves, otsustasime magada autos. Pakkisime lahti oma toidukraami, olime poest ostnud pool kana ja saia ja salatit. Kohe kui pimenes, kuulus eemalt raginat. Suunasime taskulambi ragina suunas ja nägime possumit, ja nagu peagi selgus, kohe mitmeid, kes kohe kindlasti polnud nii häbelikud nagu possumid ooperi maja taga, keda pidi pildi jaoks taga ajama. Üks kargas kohe lauale ja haaras oma esikäppade vahele veel avamata saiakoti ja proovis sellega minema saada. Sain siiski viimasel hetkel juba rebitud kotist kinni. Olin tugevam ja sai jäi meile. Siis hakkas neid kohe igalt poolt tulema, neile maitses nii sai kui kanakondid. Läksime autosse veidi varem kui plaanitud. Armsad, aga väga aplad ja tüütud loomad. Hommikuks olid kanakondid ja possumid kadunud. Nende asemal vaatas vastu aga üks väiksemat kasvu känguru, kes samuti ilmselgelt ootas meilt hommikueinet. Ta isegi urises kui vist taipas, et toiduga läheb aega.

öised külalised
Nüüd oleme teist päeva linnas Renmark, homme alustame tööd tsitrusefarmis, meie vagunelamu on, jah, kallim kui Sydney korter, aga puhas ning avar, ilma tühjaksmineva õhkvoodita, ning mis peamine – siin on televiisor, mida me pole näinud täpselt terve kuu. Ja peagi hakkavad Simpsonid ning minu lemmik Futurama.