Ahoi, ma olen kantrimees! Ahoi, mul kantrisüda sees...

Pühapäev 02.04.06

Täna läksime üle talveajale. Sügist on tunda juba päris tihti. Eriti pirnifarmis olid väga sügiselõhnalised hommikud – kaste oli maas, õhk rõske ja üle pea lendasid linnukolmnurgad. Lindudeks olid ibised, aga nad mõjusid täiesti koduste toonekurgedena. Ja vahtralehtede asemel on punakateks värvunud viinamarjalehed. Tsitrusefarmis on sügist siiani vähem olnud. Jätkame hoogsalt füüsise arendamist, kuna mandariinipuud on suhteliselt suured ja enamasti peame redelitega turnima. Mandariinid saavad valmis alles augusti lõpuks, meie korjame päikesepõletusega või muidu lõhkiseid mandariine ja pillume neid maha. Vadi kordas eile juba varem tehtud trikki ja kukkus redeli otsast alla. Pidime täitma raporti, et mis juhtus ja kui suured vigastused, kes olid tunnistajad jne. Ei-ei, vigastusi ei olnud. Ainult hirmus ragin ja kilekal on nüüd auk sees.
See farm olevat lõunapoolkera suurim tsitrusefarm, niiet me tunneme, justkui oleksime „päris” tööl. Esimesel päeval tehti sissejuhatus, jagati kätte tutvustavad materjalid a 40 köidetud lehekülge ja õpetati, kuidas tõsta redelit.
Väljas on päike juba peaaegu loojunud, aga kell on alles kuus! See talveaeg hakkab meile veel probleeme põhjustama. Meist on saanud looduselapsed, kes siis, kui päikes loojas, tahavad magama keerata ning hommikul natuke enne päikest üles tõusta. Mul pole elus muret olnud, et liiga vara ärkan (alati ikka vastupidi), kuid nüüd, juba mitu päeva tahaks kell 5 üles tõusta. Aga me saame ju ometi kella kuueni magada. Peame välja mõtlema mingi triki, et näiteks õhtul10-ni vastu pidada ja alles siis tudule minna.
Vastas karavanist kostus pikalt kantrilaulu ja suure kauboimütsiga mees jõmistas koos oma hambutu naisega õllede taga. Koer on neil nagu vorst, pikk, lühikeste jalgadega ja väga kole, aga ilmselt sõbralik. Teisel pool elavad meil Korea poisid. Nende karavanist tuleb tihtipeale imehäid lõhnu. Oleme mõelnud Suni ja Woniga sõpradeks saada, aga nad ei räägi kahjuks kuigipalju inglise keelt. Ehk annaksid niisama meile süüa? Kõik aasialased tunduvad hirmus lahked ja vastutulelikud. Hetkel hakkab meil endil ehk siis Vadil karbonaad valmima. Aeg pühapäevaseks õhtusöögiks.

Mina aga olen tegelenud enda vigastamisega, lisaks redelilt kukkumisele ka näituseks mandariinikääridega näppu lõikamine. Kuid enamasti veedame siiski aega lõbujanus maainimeste vaatlustega. Isegi kui seda ei tahaks, peaks maa soolaga, kes oma autologudega põldude vahel tolmu üles keerutavad, siiski kokku puutuma. Peamiselt on meile silma ja just kõrva hakanud üks bmw-loguga paarike, kes on nii aastates kolmkümmend kuni viiskümmend. Nad on väga lärmakad, neil on makk mandariiniridade vahel kaasas, raadio on neil krutitud mingi star fm-i peale, volüüm alati põhjas. Olen vargsi mõelnud isegi mandariiniga maki pihta viskamisest, aga olen siiski end vaos hoidnud. (Mandariinid, mis pole veel valmis, on kivikõvad!) Varahommikul, kui tulevad hommikunaljad, napakad nagu nagu nad alati on, karjub mees kõva häälega – I like that! I like that! Vahel ta isegi proovib mõne hiti järgi laulda, see on kõige hirmsam, lausa valulik. Kujutan ette, et selle paari peamiseks eesmärgiks on nädal teenida, siis korralikult õlut juua, kimada edasi oma laguneva bmv-ga ja osta raadiole uued patakad.
Üleeile, kui läksin karavanist välja televiisori antenni keerama, ajasin juttu meie vastast kantrimehega, kel on see vorstkoer. Pidasin selle mehega pika vestluse maha. Aga ma ei saanud, uskuge või mitte, mitte ühestki tema sõnast aru. Selline kohutav kantrimehe hääldus, nagu siin paljudel on, no mitte miskit ei saanud aru. Vana oma võidunud kaabuga tegi ka nalja ja ma proovisin veidi naerda, kuigi ma endiselt, peale faak, faak, midagi aru ei saanud. Eeva arvas, et ehk oli ta purjus, ehk oligi. Ehk on ta kogu aeg. Iga õhtu istub mees karavani ees, vahest räägib midagi oma arusaamatus keeles ja rüüpab õlut. Täna ta kuulas ka kantrit. Siis aga hakkas otsustavalt autoromu kallal askeldama. Auto on kunagi valge olnud. Suur Holden, esikapoti peale on kleebitud koera käpa jäljed. Aga ilukilbid on mees just uued ostnud – läikiv nikkel. Ja siis ta muudkui putitas, kuulas kantrit, rüüpas õlut. Nüüd on tulemus see, et lisaks koerakäpakleepekatele helgivad kapotil klaasipuhastajate veepritsimiskohad - neoonselt! Päike on juba loojunud. Ilus on vaadata. Usun, et ta istub nüüd öö otsa akna all.

Kaks päeva hiljem. Kantri jätkub.

Kantrimees oma koerarulliga on meie kõrvalvagunist lahkunud. Ent siiski mitte linnast ega isegi karavanpargist. Lihtsalt kolis paar vagunit edasi. Miks, ei tea. Ehk talle meeldib vaheldus. Hommikul küsisin temalt, et kas ta lahkub, pakkis ta ju oma asju ja raputas koerakarvast tekki, uurisin, kas ta töö sai otsa. Sain läbi faak-faaki aru, et ta tõest lahkub, aga töö ei saanud otsa. Nüüd kõnnib ta puhta särgi ja kaabuga ringi, ei tea, mis plaani ta peab. Võibolla alustas lihavõtetega.
Meie tööga on aga nii, ei ei tea, mis ajal ta võib lõppeda. Päeva algul on tunne, et homme enam tööd ei ole, päeva lõpus selgub, et siiski on. Hooaeg siinkandis üleüldse hakkab lõppema, see teeb veidi murelikuks. Siiski on tore teada, et meid Eevaga on välja valitud kui häid töötajaid. (Ju selle pärast, et meil ei ole raadiot?) Oleme nüüd tunnipalgal ja korjame endiselt päikeselaigulisi mandariine. Lisaks meile on väljavalituiks osutunud üks sakslaste paar. Poiss ja tüdruk, meist vast paar aastat nooremad. Tüdruk on vaikne, poiss aga suure saksa aktsendiga ja seevastu väga jutukas, seda märkasime kohe esimesel päeval. Nüüd aga avastasime, et kõik tema jutt keerleb raha ümber. Sellest, kuidas Saksamaale tuli euro ja elu läks halvemaks, et kõik hinnad ümardati, kui mitu kilomeetrit saab ta oma autoga sõita viiekümne dollari eest, millises baaris oli odav šnitsel. Ja loomulikult on ta ametis sellega, et arvutab kogu aeg, kui palju ta teenib, kui palju peab rügama, mitu tundi päevas töötama, kui mitu puud tühjendama, et saaks nii ja nii palju. Mõtlesime esiti, et noh, lihtsalt jutukas sakslane, kes tahab rikkaks saada ja kokku hoida. Siis aga poetas vaikne saksa tüdruk meie ülevaatajale, et Michaelil ongi ainult rahajutt. Nagu imelik oma mehe peale võõrale inimesele kaevata või nii. Kuna aga Michael on tõesti jutukas, siis ta lausa paljastas enda. Küsis, kas meie karavanis on telekas. Uhkusega vastasin, et on. Tema aga teatas, et neil ei ole ja ega ei vaataks kah, kui oleks! Sest nemad peavad oma elektri eest eraldi maksma. Mõtlesin, et mis seal ikka. Aga ta jätkas – Ja siis see neetud külmkapp, see on nii hiiglaslik, võtab kindlasti nii palju elektrit! Aga külmkapp ei saa mitte kuidagi olla hiiglaslik, see lihtsalt ei mahuks ei karavani uksest ega aknast sisse. Ehk istuvad nad nüüdki küünlavalgel ja vaikne tüdruk talub vaikides Michaeli uusi arvutusi, kuidas säästa ja kokku hoida. Meil aga telekas mängib. Teemaks see, kas on ikka hea, et Austraalia hakkab Hiinale uraani müüma. Meie ei ole veel seisukohta võtnud.