Meie karavanpark on jäänud vaikseks. Õiged kantrimehed on haistnud juba nädal tagasi oma maameeste ninadega töö-hooaja lõppu. Jäänud on vaid norrakas Ken, kellega tutvusin ühel õhtul teel duširuumist vagunisse. Ta peatas mind ja hakkas rääkima, et talle koerad nii meeldivad, tal on kohe loomadega eriline suhe. Pealegi otsib ta tööd. Kui ta sai teada, et olen eestlane, läks ta veelgi rohkem põlema, nagu oleksin minagi loom, ja ahhetas – Me oleme siis ju naabrid! Arvan, et tema väljavaated tööd saada isegi keset kibedat saagikoristust oleks kesised. Sest tal, jah, tõesti, on kohe selline joodiku nägu, mis annab ta ära, ning mina kui tööandja näeksin kohe, et see on mees, kellega on suht kindel, et ta hakkab oma esimese tööpäeva lõppu juba lõuna ajal, vao vahel, tähistama. Kummalisel kombel oli ka tema auto punase veiniga koos. Kadunud on ka Korea poisid, vaid nende ketsid on karavani ukse ees. Me pole neid juba mitu päeva näinud. Kahtlustame kõige halvemat. Nägime vaid, kuidas nad ühel õhtul oma Nissaniga väravast välja sõitsid. Peale seda pole me neid enam silmanud. Olen kindel, et nad on kaduma läinud mõnda rahvusparki. Ei saanud neist kunagi aru, kas ja kui palju nad inglise keelest aru said ja kui hästi orienteerusid. Vist mitte väga, sest hommikul sõitsid nad kümme minutit meist varem põllule, ja jõudsid kohale peale meid.
Jah, mandariinipõld on tühi mis tühi. Viimasel päeval sahmisime sedavõrd palju mandariine endale haarata, kui suutsime. Tõeline eestlase loomus lõi välja, tekkis mure, et ehk võetakse töö meie eest ära! Olimegi erakordselt nobedad. Kui teised said viimasel päeval kasti-poolteist korjata, ahmisime me aga kaks ja pool.
Homme, st 11.aprilli hommikul alustame teekonda Adelaidi ja sealt veidi allapoole lootuses leida viinamarjakorjamistööd. Kui me aga midagi ei leia, alustame ehk hoopiski juba oma reisi läbi kõrbe kuni Darwinini. (Muuseas, linn Darwin ongi pandud Charlesi järgi. Darwini sõber oli selle linna asutamise juures ja siis ta lihtsalt mõtles, et miks mitte Darwin. See oli isegi kakskümmend aastat enne, kui Darwin oma ahvijutuga välja tuli.) Mina olen safariks, kohtumisteks aborigeenidega, ja kõigeks muuks igatahes valmis. Käisin täna isegi juuksuris ja panin selga valge Red Hot Chilli Peppersi särgi, nagu poleks mul nende maakatega miskit pistmist. Autol on vahetatud õli ja filter ja tagumised pidurituled, mis vahel töötasid, vahel mitte. Jäänud on veel muretseda tagavarakanister.

Selles koolibussis elavad kolm väikest tüdrukut ja ema-isa, kes õnneks otsivad endale kodu. Oleks ju kurb näidata lastelastele pildialbumit ja öelda, et oma lapsepõlve veetsin ma vanas koolibussis. Punases bussis aga elavad kaks vana hipit, kes õhtuti istuvad bussi ees murul, kimuvad piipu ja grillivad.

Kuutelamu

Pelikan. Oma suuruses lausa hirmutav. Ju see on ka põhjus, miks neid toita ei tohi. Vastasel korral, läheks piknikul veidi keeruliseks ja suu jääks vesiseks.

12. 04. 2006
Eile jõudsime Adeleidi. Väga kodune linn, sest tänavakohvikutes on üles seatud gaasilaternad. Ja kuninganna Victoria kuju ette on lisaks riigilipule üles tõmmatud ka nö aborigeenide lipp. Siiani oleme seda vaid õlleste hipide vahel näinud. Ning kuninganna juures olev tänavavalgustus on päikesepatareidega. Ega me suurt eile rohkem näinud, sest õige pime oli. Viinamarjade korjamisega läks nii, et kohe algavad kevadpühad, st 4 vaba päeva ning seda, et õige austraallane laob oma auto täis matkavarustust ja kimab kodust minema. Seega ei oleks meil seal veiniregioonis kuskil ööbida olnud, sest karavanpargid olid kõik suure rahvamassi ootel ja töölistele kohti polnud. Nüüd peame ostma kanistri ja magamismatid ja riisi ja rosinaid, et asuda teele Põhja. Läheme kerge südame ja veel kergema rahakotiga. Ilmselt peame Vadi vahepeal aborigeeniks maskeerima, et ta saaks turistidele tantsida ja igal-teisel-moel raha välja nuiata. Mina punun mõned korvid, maalin paar pilti, mille siis ka hirmsa raha eest maha müüme. Hõim oleks vist Waddi-Waddi, sest Kirsipuu-Kirsipuu müügiedus ma natuke kahtlen.
Ahjaa, üks asi meie südant siiski vaevama jääb – Korea poiste kadumine. Enne tsitrusemaalt lahkumist kurtis Vadi oma muret, et pole naabripoisse kaua näha olnud, karavanpargi omanikele. Ja hommikul oli politsei kohal. Ilmnes, et Vadi mure oli nakatanud ka omanikke ja nõnda nad uurisid politseist, ega poistega mingit õnnetust juhtunud ei ole. Keegi ei tea mitte midagi. Aga ehk on Sun ja Yon siiski kuskil turistiteedel ja nendega kõik hästi!
Meie tuhnime nüüd atlases ja paneme teekonda paika. Oleme ilusti varustatud hirmulugudega, kuidas paljud on neil üksikuil teedel oma otsa leidnud. Loodetavasti läheb meil paremini. Uusi postitusi enne Darwinit, kuhu jõudmine võtab teadmata aja, ilmselt ei tule.