Niguli juurde!

Kui muidu kusagil jumal teab kus keskmaa üksikul teel sõites tekib hirm ja küsimused, mis saab siis, kui mootor seiskub või rattad kaevuvad liiva sisse ning tunnis keskeltläbi näeb vastu tulemas ühte autot, kellele lehvitad, nagu jagaks temaga mingit ühist saladust, siis enne Uluru kaljut hakasid meist mööduma autosid, busse, motikaid nagu Keskea rõõmudes. Ootasime isegi, mitmekohaline järjekorranumber meile Niguli juures käele lüüakse. Mis aga kõige imelikum, enamikel autodel on paadid katustel või siis järelkärudena taga. Mida aga teha keskmaal paadiga, kus mereni on mõlemale poole üle tuhande viiesaja kilomeetri? Teel püha kaljuni oli ka meie esimene kohtumine aborigeeniga, kes nukra näoga hääletas, naine, auto ja lastekari eemal. Ei osanud siis miskit halba arvata, peatasime aga kinni. Koos kärbeste parvega vaatas põliselanik aknast sisse ja pobises – petrol end, petrol. Mis siis vaese mehega teha. Mõtlesin, et annan talle kolm liitrit, et ta jõuaks bensiinijaama. Olgu öeldud, et bensiin on Uluru läheduses nii kolmandiku võrra tavalisest kallim. Loomulikult oli tegemist mehega, kes lihtsalt lollide turistide arvelt oma paaki täidab. Kui see mulle kohale jõudis, keerasin punni kanistrile kohe peale. Ent see ei meeldinud kärbseparves aborigeenile, ta isegi ei tänanud, vaid hakkas rääkima, et kas ma saaksin talle veel kümme dollarit anda. Aga küll tulevad turistivood annavad, kindlasti. Kuidagi väga kurb on selliseid aborigeene näha, kes haisevad ja vedelevad linnades oimetult murul, ausalt öeldes isegi kõhe. Samal murul piknikku ei pea. Aga pole midagi, ühes jumalast mahajäätud kõrbekülas – Marrees – rippus bensiinijaama seinal paberileht, et sotsiaaltöötaja tuleb kolmapäeval, pange oma nimed kirja. Joogivee paagid on neil aga lukus.


Kärrrrbsed
Kui me enne Uluru kaljut ühte roadhoussi telkima jäime ja känguruliha praadisime, tuhanded kärbsed kallal, olime uhkust täis, mina kui roolikangelane ja maanteehunt tundsin rõõmu, et vaat, olemegi keset kõrbe, meil on veel vett ja isegi õlut ja kuue dollariga müüakse bensiinijaamas peavõrke, oh, oleme rännumehed küll! Siis korraga ilmusid kaks naist – jalgrataste ja telgiga, kes olid tulnud samuti Adelaidist! Järgmisel hommikul sadas vähemasti vihma. Sõitku siis. Vihm aga on sealkandis suht haruldane. Turismivoldikutes on isegi kirjas, et kui sa oled very lucky, siis sajab seal ja Uluru kalju on punase asemel sinakaslilla. Ei saaks öelda, et me olime very lucky, kui pidime oma kilekad välja otsima ja uurima, mis maksab kalju läheduses kuurortlinnas hostelituba. Maksis vääääga palju, kohe väääga. Aga sadu siiski lõppes ja kalju oligi lilla.

Lilla


Punane
Järgmisel hommikul ajasim endid pimedas üles, et minna vaatama, kuidas päike Ulurul tõuseb, teha oma gaasipliidiga kohvi ja istuda kahekesi suure kalju juures. Siis aga hakkasid meie imestuseks jälle need suured bussid meist mööda vuhisema nagu päikesetõusu vaatamine poleski vaid meie kahe suurepärane mõte (tegelikult oli rahvuspark teinud spetsiaalsed päikeseloojangu-tõusu vaatamise parklad. Toim. E.K). Bussidest vuhises välja sadu romantikuid, jaapanlased muidugi oma kaameratega. Huvitab, kas nad kunagi ka neid pilte ja koduvideosid vaatavad. Mina ei usu.
Jätkub...