Grappa

Eksite, kui arvate, et katoliku kirikus seisab kõik muutumatult, uuendusi kardetekse nagu paganaid, oh ei. Kui mujal kirikutes saab osta teeküüla ja selle põlema süüdata, siis San Giovanni kirikus piisab, kui panna mündiavasse üks euro ja juba süttib laual kellelegi mõeldes üks elektripirn, mis ajapikku vaikselt hääbub.

Naaberkyla Calcata

See sissekanne tuleb teemal, kus Dilberti koomiksite rubriigis hüsteeriliste naisete klubi koosolekul tõstatati küsimus – Kuidas muuta pseudoprobleemid pärisprobleemideks. Nii poolteist nädalat tagasi oli suremas meie vana ja kallis kass ja nüüd ta ongi juba kassitaevas ja see oli pärismure. Aga mina ei osanud siin Itaalias üksi olles muud teha, kui murest grappat kulistama hakata. Siis öösel tundsin, kuidas süda hakkab loperdama ja valesti ja kõvasti lööma. Mõtlesin siis paaniliselt, et nüüd ma suren. Sel hetkel tundus üldse, et kõik sugulased ja tuttavad võivad kohe surra, midagi hirmsat on juhtumas ja nüüd suren ka mina, üksi, kaugel kodumaast, aga vähemasti kirjanike külaliskorteris! Enne siia tulemist soovitas Eeva teha reisikindlustuse, punnisin esmalt vastu, et mis mul sest, ma tugev ja terve mees, milleks. Aga nüüd läks see asja ette. Tormasin trepist alla naabri juurde, et see kutsuks kiirabi, aga naaber ei avanud, läksin teise naabri juures, see oli üks väike mõru mees oma väikese mõruda naisega, sõid köögis pastat, itaallastele omaselt nad loomulikult inglise ega eesti keelt ei rääkinud, kuigi mees helistas kuhugi, mina istusin seni mõruda naise juures ja näitasin käega südame kohale, raputasin siis kätt näitamaks, kuidas mu süda taob ja et asi on hull. Selle aja jooksul oli mees kellegi naise kätte saanud, kes rääkis inglise keelt ja ütles, palun nime sellest korterist kohe ära, see mees on minu isa, tema ei saa sind aidata, ta ei oska inglise keelet. Lahku kohe! Tõusin ja läksin, mõru mees jäi endiselt mõruks, sugles ukse. Aga siis oli alumise naabri juures keegi koju tulnud, näitasin ka neile, kuidas mu süda ikka taob ja taob, võib juhtuda, et suren ja seda kohe. Naine hakkas helistama. Siis vahepeal ilmus Carla, see on selle külaliskorteri perenaine, nii 35 kuni 45 aastane, ma pakuks, raske on aru saada. Ka tänavapildis ja telemängudes naisi vaadates on veidi tunne, nagu oleksid nad väljunud kõik kusagilt tuunimistöökojast ja veel enne, kui nad ei pea kasutusele võtma keppi või ratastooli, peavad nad endiselt välja nägema nagu 25. Carla muidugi seda ei ole, Carla on tore, elupäästja ja muidu suht otsekohene naine. Ja ju ta on ka teiste hulludega siin korteris harjunud. Veidi hiljem selgus, et ongi. Niisiis, ta tuli, ütles, et sõidutab mind haiglasse, esimese asjana küsis, et ega ma midagi joonud ei ole. Mõtlesin, et pole vist mõtet varjata, suust tõusid grappapahmakud. Ta noogutas kurjalt peaga, ütles, et sõidutab mind haiglasse, aga kui veel peaks olema, et jood ja siis muidagi juhtub, jätan surema. Nõustusin. Tema aga hakkas naabrinaisega juttu ajama, minul süda taob, kohe olen suremas, nemad aga räägivad ja räägivad. Teel haiglasse rääkisin sellest veidrast ja mõrudast mehest ja imelikust telefonikõnest, kus öeldi, et lahku kohe. Selgus, et ma olin rääkinud Carlaga ja et see oli tema isa ja isa uus naine ja nad eriti ei suhtle omavahel, et midagi oli nende vahel juhtunud. Ei hakanud küsima, mis siis, see tundus pealetükkiv ja ebaviisakas. Nüüd mõtlen, et oleks võinud küsida küll. Sest olles haiglas voodil lebades, küljes mingid iminappadest mõõturid, uuris tema minu kohta välja järgmist – kas ma olen usklik, kus ma töötan, on mul õdesid-vendi, mida ma kirjutan, proovisin edasi anda filmistsenaariumi Konstantin Pätsust ja tema vabastamisest, midagi tema pilgus jäi arusaamatuks, aga ta jätkas teiste teemadega - mida teeb mu naine, kas me varsti tahame lapsi saada, vastasin varsti, aga kui varsti, ei jätnud ta midagi umbmäraseks. Ta pakkus ka omaltpoolt huvitavaid lugusid vastu. Nimelt hakkas ta rääkima, kes enne mind siin külaliskorteris on olnud ja mis nendega on juhtunud, kes oli pool aega täis, kes kogu aeg. Vahepeal tuli arst ja noogutas ning ütles, et teil seal Eestis ja Soomes on jah, sellega probleeme. Siis tulid Carla õuduslood, ta ei hoidnud ennast tagasi – Kas sa tead, et Haljand Udam suri siin, jah, suri. Võtsin teadmiseks, ta jätkas – Aga siis paks mees, kelle nime ta ei mäletanud, oli kah hirmsas seisus, telefonile ei vastanud ja kui Carla ise kohale tuli, siis oli vetsu aken lahti ja tuli põles ja siis juba oli aru saada, et midagi on juhtunud, uks oli lukus, võti oli seespool ees, ent viimaks saadi sisse, mees oli vaevlemas voodis, alla teinud, aga tema siiski pääses eluga. Vaatasin enda pea kohal rulli kiskuva paberi peale joonistatud Jeesuse pead, okaskroon pitsitamas. Ju oleks Carla veel jätkanud, aga siis tuli arst, kel oli väge hea hoomorisoon, ütles, et kõik on korras, tuleb lihtsalt vähem muretseda ja juua. Noogutasin nõusoleku märgiks. Ta lisas, et kui sa suudad veel näha oma ettesirutatud sõrme, siis sa elad ja pead olema õnnelik, et elad. Ilus mõte.
Järgmisel päeval külapoodi minnes oli seal Carla mõru isa, ütlesin talle buongjorno, ta vastas, aga mõrult, küll aga rääkis ühe väiksema naismüüjaga, kes lõikab vorsti ja juustu ja purustab pipart. Mida täpselt ta rääkis,ei tea, aga nüüdsest kui ma sinna poodi sisenen ja tahan osta vorsti, vaatab see naine mind kaastundliku, kurva ja emaliku pilguga.
Hiljem tõin Roomast alumisele naabrile karbi maasikaid ja Eeva saabus siia käsitsi tehtud Kalevi šokolaadiga. See on Carlale.

Kodukyla Mazzano Romano

Eilne rahe. Nii terve p2ev. Ma ei liialda.

K6igile Rooma-kanti tulijatele - kaasa v6tta s6rmikud ja myts, maikasid saab minult laenata. Yleeile tegi Vadi mulle grappasokke - nagu lapsep6lve viinasokid. Grappa, m6istate! Mul on sajandi nohu.