Ristorante

Täna on pühapäev ja kõik poed on kinni, seevastu söögikohad mitte. Hakkasin siis mööda üht tänavat kõndima, tänav hakkas lõppema ja siis tulid juba kellegi talumaad ja koerad ja siis ma keerasin otsaga külasse tagasi ja mõtlesin, et lähen ja söön midagi ühes kohas, millel on silt ristorante. Neist kohtadest, kus on silt bar, saab jooke ja saiakesi. See ristorante jääb külast isegi veits välja ja pole mingi selline uhke vanaaegne restoran, kus selle peale, kui pannakse küünal laual põlema, juba mõtled, mida nad selle eest tahavad. Aga selline puhaste linadega justkui sööklamoodi koht, kuid ikkagi sümpaatne. Algul mõtlesin, et koht on kinni, olin ainus, kes läks laudade vahelt ettekandjat otsima, kelle lõppeks leidsingi. Veidi hiljem oli koht korraga rahvast täis. See ristorante jääb tee peale, kui sõita Mozzanost Calcatasse ja pühapäeviti on Calcatas palju liikumist, seal on sarnane keskaegne linnak nagu siin ja mitmeid söögikohti. Ettekandja, koos oma töötajate või perega, see, ma usun, ongi pere-ristorante, lõunatas tagaruumis. Aga ta tuli ja ma sain aru, et koht on siiski avatud. Ta juhatas mind lauda ja siis hakkas pihta vihjete ja meile mõlemaile mingite veidi tuttavamate sõnade ütlemine ja äraarvamine, millest esimene etapp lõppes nii, et tahtsin fantat, aga ta tõi lisaks veel liitrise pudeli gaseeritud vett. Ei hakanud uusi arusaamatusi tekitama ja seletama, et vett ma ei taha. Edasi läks raskemaks, menüüd neil ei olnud, seega ei osanud ma ka midagi küsida. Kuna uksel on sõna – pizza – küsisin pitsat, vastati eitavalt. Tüdrk ise oli ehk nii kaheksateist, kõhnake, aga ju ta vist ootas last, väike kõht oli ees. Siis edasi küsisin pastat, tema tegi arusaamatud silmad, vastas segaselt. Ilmselt olin tema jaoks öelnud midagi sellist, et mulle meeldivad värvid. Aga no, jumala eest, millised? Viimaks ta poetas sõna lasanje, raputasin ägedalt peaga, et ma ei peaks lahkuma fanta ja liitri veega. Aga meie arusaamatu vestlus ei lõppenud veel. Tabasin tema jutust sõna – la carne, liha. Mõtlesin, et kindlasti ei tahaks ma mingit juurviljalasanjet süüa. Kuna sel ajal veel teisi külalisi polnud, oli tal vist aega või meeldib talle suhelda, ta rääkis veel. Saatsin vastuseks teele arusaamatuid pilke vaheldmisi nõusolevatega. Toodi lasanje ja see oli tõesti hea. Kuigi millegipärast oli ainult alumiste ja ülemiste plaatide vahel kastet, keskmised aga laotud lihtsalt üksteise peale. Kõht hakkas juba täis saama, jätsin ühe tükikese kokkuhoitud kastmega veel taldrikule, et see viimne paluke viimse palukese naudinguga suhu pista. Jäin vist veidi kauaks seinal rippuvat pann-kella silmitsema, see näitas täpselt üks. Ja siis, napsti, ilmus ettekandjatüdruk ja haaras, jah, haaras mu taldriku viimse palukesega ilma, et ma oleksin jõudnud kuidagigi reageerida. Jõin fanta lõpuni ja mõlesin lahkuda, aga enne kui ma jõudsin arvet küsida või raha näidata, pandi mulle niisama kiiresti, kui kadus eelmine taldrik, asemele juba uus, peal hiiglaslik lihakäntsakas sidruniga. See oli ehk veidi-veidi väiksem kui Rockhamptoni lihakuhil, aga kindlasti sellega võrreldav, taldrik oli seda täis. Ristorante-perekonna lapsed jooksid laudade vahel ja paugutasid uksi, see näis kõigile täiesti normaalne, perekonna pea tegi kõrvallauas arvutusi. Siis tuli tüdruk uuesti, küsis midagi sellist, et kuidas maitseb, ja tõesti oli maitsev, ning tõi teise taldrikuga kartuleid. Väga head, oliiviõlis ja rosmariinilehtedega ahjukartulid. Sõin ja tundsin iga kord, kui ta mu lauast möödus, hirmu, et ta toob uue kuhila midagi, mille ma olin ehk tellinud oma agara peanoogutusega. Kilo jäätist ehk, see poleks olnud üldse ebatõenäoline. Vaatasin ka teisi sööjaid. Ja mis imelik, kõigil oli liitrine pudel vett ja pudel veini, esmalt sõid nad lasanjet või nuudleid ja siis lihakuhila. Kui olin juba lõpetanud, toodi mulle taldrik saiaviiludega. Neid ma ei kavatsenudki puutuda. Kui omadega valmis sain, näitas pann kell kolmveerand kaks. Pereisa, kes kõrvallauas muudkui kirjutas, kirjutas mulle lõppeks ka arve – 27 euri. Peab ütlema, et seda ma ei oodanud. Kõik see tegi mulle väga nalja, tegelt oli väga tore lõuna. Taarusin ja pumsusin üheaegselt, rahast veidi kahju. Ma arvan nüüd tagantjärele, et see tüdruku kõht võis vabalt olla ka hea toidu peal olemisest. Nüüd, mil neid ridu kirjutan, on möödunud kaks tundi, lebasin lihtsalt voodis. Täna enam söögimuret ei ole.