Märkmeid vöörkshopilt 2

Huvitav, et ükskõik, kus sa ka ei oleks, ikka ja jälle korduvad mingid ühed ja samad tüübid. Ja alati on kambas üks Veiko Märka. Tal puuduvad küll mõned hambad, kuid on väga uljas. Ruudulise särgi käised on üles keeratud, ära on oodatud aeg, mil keha hakkab kohe-kohe juba ise ennast puhastama.

Suures saalis räägib ja suhtleb publikuga Rootsi produtsent (36, kahe tütre ema), kes on koos abikaasaga teinud dokfilmi Guantanamo vanglate õudustest. See on olnud pomm! Enne on ta olnud TV produtsent ja arvas siis, et olla filmiprodutsent on sama mis olla TV produtsent. Nüüd pöördub ta saali poole – kas siin on kedagi, kes on samuti arvanud? Keegi tõstab arglikult käe. Jah! See on totaalselt midagi muud. See on väga karm töö. Ta jätkab endaga. Laseb pauerpointiga seinale kirja – Make a plan! – ning küsib, kuidas olla jõuline produtsent, ja vastab. Peab oleme iseloomu! Kas meie hulgas on produtsente? Tõuseb paar arglikku kätt. Jah, ka teist võivad saada suured produtsendid, juhul, kui teil on visadust, kui teil on tahet, kui te tõesti usute sellesse, mida te teete! Naine keerab end järjest rohkem üles, meenutades gospelkoori eeslauljat. Mis puutub edusse, siis, mis on edu? Mis on edu? Kas keegi teab? Ei? Edu on nagu laine, sellel on tipud, sellel on mõõnad. Kord oled sa laine harjal, siis aga all, pärast jälle üleval, nii see käib. Aga mida sa teadma pead? Mis see võiks olla? Sa ei tohi kaotada lootust, sa ei tohi alla anda, neetud rahastajatele, sa näita lihtsalt fakk, aja keskmine sõrm püsti. Ja nii ongi, ongi kõik! Sa ei tohi lasta end haavata, langeda masendusse, et enam mitte kunagi tõusta harjale. Sel hetkel pead sa kogu tähelepanud keskenduma selle, mida sa tahad, kes sa oled, et sa teed õiget asja! Sa lihtsalt lähed ja surud selle läbi, lööd jalaga järjest ja järjest uute rahastajate uksi lahti, ei anna alla, ütled, et mul on plaan, idee, millest ei saa keelduda! Lihtsalt ei saa. Ärge laske endale pähe istuda.

Järjest enam ja enam hakkavad inimesed närvidele käima. Või õigemini produtsendid. Üks poolakas on kuidagi eriti tähtsust täis. Muudkui vingub, et hotellis on kõik nii halvasti. Lõuna ajal laob ta endale taldriku kuhjaga täis, sööb sellest vaid veerandiku ja hakkabki kohe vinguma, et lammas on kuiv, salatilehed liiga suured, oleme me lehmad või? Ka kahtlustas ta, et nõupidamissaali veepudelitesse on vett pandud otse kraanist! Proovisin asja veidigi pehmendada, öeldes, et loodetavasti ei ole see vähemasti mürgitatud ja me jääme siiski ehk ellu. Aga selliste asjadega nalja ei tehta. Kurat, me oleme siiski nelja tärni hotellis!
Peaks mehele meelde tuletama Varssavi mahapõletamist, näljahäda ja juudigetosid. Või siis ta kokku laskma Wailsi Meat Loafi lauljaga.
Olen täiesti kindel, et see poolakas ongi see mees, kes esitab kaebuse, kui pärastlõunaks pole seepi välja vahetatud.

Soome produtsendil on vaid sünopsis. Tutvustavas mapis seisab, et loo idee pärineb temalt endalt. Skriptvraiter teeb sellega tööd. Pealkiri on Golddigger. Ja räägib see ühest naisest, kes tahab elada lihtsalt ja mugavat elu ja poeb külje alla ühele väga rikkale mehele ja abiellub temaga lootuses saada haljale oksale. Aga puändina tuleb välja, et mees pole üldsegi rikas, vanemad on ta pärandusest ilma jätnud. Ent nende vahel on tekkinud juba tõeline armastus. Ja tänu sellele armastusele jäävad nad kokku. Produtsent ise aga särab, nimetades lugu romantiliseks komöödiaks. Siis hakatakse arutama, et mis ja kuidas ja mida muuta ja mul tuli mõte ja pakkusin selle ka kohe välja. Küsisin, et miks see naine raha tahab saada, kas vaid selleks, et iisit laifi elada? Jah. Kruttisin edasi, et aga kas ei oleks siiski huvitavam, kui naisel oleks raha saamiseks mõni kindel eesmärk? Ehk oleks ta üks vananev mimm, kes vajab lõikuste jaoks raha, aga et igapäevaselt teha rasvaimu, süstida huultesse ja rindadesse silikooni ja teha muud tarvilikku, on tal kinnisidee rajada oma kliinik. Ja see mees, kellelt ta raha tahab, olekski väga rikas, aga väga ebameeldiva olemisega – kaaluks kakssada kilo, haiseks, kõikjal oleksid karvad, suus puuduksid pooled hambad, ühesõnaga selline ahv. See oleks naisele väljakutseks – saada raha ja samal ajal võidelda vastikustundega. Aga mingil kummalisel moel hakkaks naine meest tõeliselt armastama. Naine rajabki kliiniku ja laseb lõpuks selle paksust, haisvast ahvist nägusa alfa isase välja lõigata. Aga siis, kui see on tehtud, on korraga kadunud ka armastus, mida naine tundis selle ahvi vastu. Minu meelest päris hea lugu. Kõik möirgasid naerda. Aga Soome produtsent vist solvus. Ju see poleks enam väga romantiline komöödia.

Eile käisin Dublinis ja läksin ühe kõrtsu peldikusse, kus minu suureks üllatuseks ootas mind ees neeger. Kõige suurema naeratusega neeger keda olen näinud. Asusin renni äärde, neeger astus reipalt ligi ja pakkus kohe esimese asjana, et kas ma olen sakslane. Vastasin, et ei, eestlane. See rõõmustas neegrit veelgi rohkem, sest ta oli juba oma elus kahte eestlast näinud. Salamisi mõtlesin, et mida kuradit see ülirõõmus neeger tahab. Olin valmis kõigeks. Kui renni ääres lõpetasin, lõbus neeger kogu aeg kõrval, astusin kraanikausi juurde ning siis selgus tema tegelik osa selles peldikus. Naeratav neeger ütles, et see oli üks Dublini kehvamaid peldikuid enne teda. Aga tema on varunud kätekuivatamiseks paberit, palun! Neeger haaras mu käe ja hakkas seda salvrättiga nühkima. Ka oli tal erinevaid lõhnaõlisid ja deodorante, mida ta oli valmis mulle peale pihustama. Põiklesin kõrvale, ajasin vastu, et pole vaja. See, miks ma lõhnaõlist keeldusin, oli lõbusa neegri jaoks arusaamatu, aga kohe tõmbas ta välja tuhatoosi, kus sees oli juba kolm eurot. Rõõmus neeger ajas peale - näita nüüd mulle oma eesti lahkust.