Märkmeid vöörkshopilt

Dublinlased teavad, mida oma linnale kinkida.

Öösel, teel Dublinist siia, tahtis taksojuht rääkida Lissaboni lepingust. Kuidas ikka iirlased selle, jah, põhja lasksid, aga valitsus ei teinud ju oma tööd. Teadmatus rahva seas on suur. Noogutasin väsinult kaasa, taksojuht hoidis teemat üleval. Ju ta arvas, et olen huvitatud, ja jätkas.
Kohale jõudes leidsin hotelli baarist kolm produtsenti. Eestlane, sloveen, ja weilslane. Viimane laiutas diivanil, oma perfektse inglise keelega, sihuke suur ja punnis, vohavad hallid juuksed. Ta võiks vabalt asendada Meat Loafi lauljat. Kummutas ginnesit ja teatas mulle usalduslikult, et neid kuradi poolakaid on kõik kohad täis, torumehed ja ehitajad, kes see jõuab nii palju ehitada kui palju on poolakaid! Kuulasin teda, tahtsin olla kuidagi viisakas ning noogutasin jällegi, jah, neid poolakaid ikka on. Oma tuppa jõudes otsustasin, et ega ma ei peagi alati nii kuradi viisakas olema ja kõikidel teemadel kaasa rääkima.

Istume hotell d, grupiga b, teise korruse nõupidamissaali pika laua taga. Veeklaasid helgivad hommikuvalguses. On näha, et kõik on käinud dušši all, pooltel meist on prillid. Istume ja arutame teoreetilise võimaluse üle, kuidas saaks olla valges särgis rootsi tüdruk hispaanlaste kaasrahastaja. Neiu on just hiljuti produtseerinud suure eelarve, paljude plahvatuste ja kaklustega filmi Venemaal, mis on maa täis segadust ja võimalusi. Ta on oma masterlpaani üle õigusega uhke. Hispaania poisid tahavad aga teha filmi, mis oleks küll tõsine, ent ka naljakas, aga nii, et kogu asja mõte – Ernesto läheb täitma oma isa viimast palvet, kaasas isa tuhk, saabub ta maamajja, et see aeda maha matta, aga avastab lillepeenrast nafta – ei läheks kaduma. Ent praeguse aja maksude-lepingute-tulu-kulu-kaasrahastajate-ettekirjutatud-lepingusüsteemis, kus projekti mittejõustumise korral peab kõik tagasi maksma ja sina kui kaasrahastaja võid kaotada kõik, ei ole see sugugi nii lihtne kui esialgu paistab.

Vahepeal tehti arutelus kohvipaus. Käisin hotellitoas ja avastasin, et justavatud seep ja šampoon olid minema viidud. Asemele pandud uued. Mind tabas meeletu kahjutunne. Mõtlesin, et kas ma peaks, seebi säilitamise huvides, võtma ja peitma need kuhugi voodi alla või kapinurka? Kas hästitreenitud koristaja nina leiab üles juba avatud seebid ja viib endaga? Ehk ma peaksin seitsme päevaga kõik seebid kokku koguma ja Eestisse viima? Mind takistab aga hirm, et just lahkumise päeval, just siis, kui ma olen suutnud jätta viisaka ja enam-vähem karske ja peaaegu inglise keeles suhtleva inimese mulje, just siis, kui me kõik juba kätleme, vahetame viisakusi, jätame jumalaga, oleme juba bussi astumas, kukub äkitselt mu kohvri vahelt tosin kasutatud seepi!
Kas meie projekt kaotaks peale seda kõik rahastajad?

Lifti oodates lugesin läbi vahukustuti kasutusjuhendi. Esmalt eemaldada splint, siis suunata toru tule suunas ning alles seejärel vajutada päästikule. Loen alati kõik need juhendid läbi. Teen seda muidugi hirmust, aga samas ka kujutlen, kuidas mina üksi saan hakkama hotelli teisel korrusel tulekahju kustutamisega, kuidas ma tassin suitsusest toast välja naise ja lapse ja kuidas hommikulauas räägivad kõik – milline skriptvraiter! Ja mulle määratakse stipendium.

Restorani toidujärjekorras kerkis minus esile nagu mingi vana kibelus – kas ikka jätkub?

Korraga hakkasin higistama. Tahtsin olla osavõtlik ja võtsin sõna ühe dokfilmi teemal, mis räägib, kui ebaõiglane on inimeste elu Kongos, kus nälgitakse, ent samal ajal kaevandatakse nende maa seest mineraale meie kõigi moblade ja läpakate jaoks. Me kõik osaleme selles, oleme oma teadmatuses passiivsed kurjategijad. Võtsin lonksu vett ja hakkasin rääkima, et mida siis teha, mis oleks see lahendus, ehk oleks oluline viidata õiglase kaubanduse puudumisele Kongos. Aga hakkasin hoopiski puterdama, sõnad ei tulnud enam meelde. Oli häbi, kõik proovisid olla mõistvad ja tegid nägu, et mõte jõudis siiski nendeni. Higi lahmas.
Hiljem tegi minu produtsent hotellitoas lohutava märkuse - nii sa õpidki.
Mõtlesin, et kurat, võikski hakata käituma nagu Borat. Olla veel kümneid kordi osavõtlikum, seejuures mitte enam kasutada kahvlit ega deodoranti ega kanda ka särki, näperdada avalikult valges särgis vene äktsonfilmitüdrukut. Rääkida viipe-eesti-inglise segakeeles, peamine, et palju. Ehk toob see meie projektile edu.

Täna arutame käsikirja, mis räägib terrorismist. Keset rahulikku Saksa väikelinna lõhkeb pomm. Lõhkajaks on heast ja jõukast perest noormees, kes on äpardunud oma arstiõpingutes, tema vanaisa on veidrik, ema aga nõudlik. Tekib küsimus, kes on süüdi. On see valitsus, mandunud linnaelanikud, hoolimatu perekond, meedia, poliitikud, televisioon? Mis paneb ühe pealtnäha korraliku noormehe lõhkama pommi? Skriptvraiter on segaduses, võimalusi on lõputult. Kindel on aga see, et mees on teinud juba ühe lühifilmi terrorirünnakust, seda on tähele pandud, võitnud koguni auhinna. Plahvatus ja elu peale plahvatusi köidab teda väga. Kuidas selle koormaga edasi elada?
Võimalik, et filmi lisatakse koomilisi elemente.

Tsehhi produtsent, kes on kõigist käsikirjadest üles leidnud trükivead ja annab nendest sulle usalduslikult teada, on läinud keset tulist keskustelu nõupidamisruumi vetsu. Kellelgi polnud aimu hotelliseinte paksusest. Läbi betooni või kipsplaadi murrab endale teed kõva kärakas peeru.

Mille poolest me siin laua taga erineme anonüümsetest alkohoolikutest?

Nüüd räägitakse, et viimasel kohtumisel peavad produtsendid oma projekti esitama ja rahastajatega pitchima. Tuli meelde Scooteri video, kus maa-aluses parklas kinniseotud silmadega inimesed täie hooga jooksevad ja lendavad vastu betoonposte. Kes meie grupi b produtsentidest oleks esimene? Teeksin panuse kindlasti sellele valges särgis jõulisele vene actionfilmineiule ja hallipäisele poolakale Rod Stewarti särgis.

Drogheda 15-18.06.08