12 päeva Lissabonis

Viimasest postitusest on päris mitu päeva möödas. Vadi ja Kirke jõudsid ilusti kohale ja lõbustusi koos hea toiduga on nüüd laiemalt käes olnud.

Erik on kogu aeg salvestanud eri veinipoodide asukohti ja seda Vadi heaks. Mul tekkis vahepeal juba mure, et kas peaks veinitarbimise teemal mures olema. Kui Erik kogu aeg räägib, et näe, siin on jälle üks pood issile, siis kõlas asi juba veidralt.

Erinevalt minust sai Vadi enne siiatulekut rahulikult Portugali reisijuhtidega tutvuda ja mulle on ta suutnud jätta mulje, et kohalike veinide teemas orienteerub ta hästi. Eile jõime mingit "rohelist", õrnalt kihisevat veini, regioonist x. Aga täna hommikul lahkus veiniguru Saksamaale, niiet nüüd pean hakkama jälle teed jooma. Hetkel ladistab akna taga ka vihma, seega on tee täiesti kohane mõte.

Oleme jõudnud Kirkele ja Vadile juba täitsa edukalt linna tutvustada. Käidud on meie lemmik-kahhelkivide-platsil. Seal on väike purskkaev, tuvisid, istuge-põõsas-pingid ja natuke liiga ilusate kahhelkividega majad.

Kesklinnas on igal pool on osad majad mahajäetud. Võibolla peaksime ühe maja üle võtma, Vadi saaks jälle ehitada? Samas on need kulunud majad, kus katustel ja rõdudel kasvab umbrohi ning mitmetes tubades elavad tuvid, ka väga sümpaatsed. Linn ei ole liiga ära vuntsitud. Nii et me ilmselt loobume remondivõimalusest.

Erikul oli kehalise kasvatuse tunni tegevuseks märgitud "akrobaatika". Loodame, et köisraudteeharjutus (Erik on fotol punases dressikas trepikäetugede peal) kvalifitseerub ka sobilike tegevuste alla. Neid treppe oli väga pikalt, harjutus kestis kaua-kaua. Trepid jäid meile ette teel koju kohalikust botaanikaaiast.

Botaanikaaeda läheme tagasi, sest liblikate maja avatakse 21.märtsil ja märtsi lõpus lendab ehk mõni liblikas seal ringi ka. Tegelikult läksime me Kirke tungival soovib botaanikaaeda hoopis valget paabulindu otsima. Jutt valgest paabulinnust oli ühes reisijuhis. Ma küll üritasin Kirkele ääri-veeri selgitada, et see raamat on mitu-mitu aastat vana ja ega ei teagi, mis see paabulindude eluiga on... Aga optimistina arvas Kirke, et küll see lind elus on. Ühtegi paabulindu me ei näinud ja ausalt öeldes unustasime me nad vahepeal ka täitsa ära. Alles tagasiteel tuli meelde, et näe, linde ei näinud ja nende kohta küsida ka ei olnud meeles. Kuid nagu öeldud, on meil plaan sinna tagasi minna. Seal kõrval olevasse loodusmuuseumisse me ka ei jõudnud, aga sinna on hädasti vaja minna. Minul omad huvid, lastel peamiselt sauruste skelettide huvid.

Nüüd sukeldun okeanaariumi teekonna uurimisse. Meil neljakesi on vihmaste ilmadega lõbustusi vaja.

Fotodest - pilte teeb Vadi, kes koos enamuse piltidega, st oma telefoniga nüüd ära Bonni lendas. Niiet botaanikaaia ja trepifotod on minu häguse silmaga moblast. Tulevik toob kindlasti eredamaid pilte!