Festivali teine päev

Hommik algas sellega, et jäin hommikusöögist ilma. Hiljem käisin linnapeal ja proovisin leida kohvi ning võileibu. See ei õnnestunud, hommikuti nad siin süüa ei paku, enamustes kohtades aga hakati kätega inglise keele peale vehkima, kuigi pakkusin välja erinevaid toite. Viimaks tuli meelde crossaant ning tegin suuga juurde isegi söömisliigutusi, kuid ainus vastus oli prantsuskeelne ärritatud jutt. Siis leidsin poest külmutatud pitsat ja ajasin selle hotellitoas soojaks. Mõtlesin, et see on ikka huvitav, et suurrahvad võtavad oma keelt nii iseenesestmõistetavana, justkui kõik ongi prantslased. Otsustasin endagi hoiakut muuta, mõeldes, et kõik inimesed on eestlased. Kui keegi alustas täna prantsuskeelset juttu, vastasin mina eesti keeles. See mõjus automaatselt, prantslased pakkusid välja, et kas ma inglise keelt ikka räägin? Aga hommikusöögist jäin ilma seetõttu, et üks pisike fotograaf haaras mu ja ütles, et ta tahab teha minust pilti, ta on fotokunstnik. Koridoris on raamides pildid kõikidest kirjanikest, kes siin kümne aasta jooksul olnud. Enamasti on väikesel fotograafil mingi teema. Mehed on palja ülakehaga kas kusagil paberikuhilas, või toolihunnikute vahel, mõni konservatiivsema näoga mees on endale ikka särgi selga jätnud. Väikesel mehel oli peajagu pikem naisassistent ja kokkurullitud ajaleht, millega ta laksas vastu naise tagumikku. Ta tegi seda puhtast rõõmust, aga võibolla ja mingist allasurutud salasoovist. Kartsin, et kas väike mees ikka mulle püksid jätab jalga. Läks õnneks, sel aastal oli mehel uus kontseptsioon – inimesed on riides, aga välja tuleb tuua autorite lapsepõlv. Esmalt suruti mulle kätte väike tahvel kriidiga, et ma kirjutaksin ühe sõna, mis mulle lapsepõlvest on meelde jäänud. Jäin mõttesse, mida kirjutada? Lasin peast läbi erinevaid sõnu – ema, päike, moos, tint, tintelpennid, doonaldi nätsupaberid, vanaisa punane zapakas, isa sinine zapakas, suusad, uisud, vanaema, teine vanaema, jalgratas, võrr, venna motikas, kartulivõtt, võimalusi näis olevat lõputult. Kaalusin, mida kirjutada. Väike fotograaf muutus selle peale juba närviliseks, kahju hakkas juba naise tagumikust, kirjutasin siis – taskunuga. Jäin aga mõttesse, et kui peaks kirjutama praegusel hetkel kõige olulisema sõna, siis mis see oleks? Nüüd pidin aga valima kastist kolm mänguasja. Pikk naine naelutas tahvlit, millel kirjas eesti keeles taskunuga, vana kiriku altari seinakaunistusele, krohvi lendas. Mina aga valisin välja mereröövlimütsi, tiigri maski, kaalusin ka püstolit, aga kujutasin ette, mis psühhoanalüüsi väike kunstfotograaf minu lapsepõlvest kokku paneb, ja loobusin püssist ning valisin välja päris jubeda soku pea. Ju see olekski ka lapsena olnud see valik, sest ma pidin kõikidel pidudel ja karnevalidel olema sammalhabe, sest emal oli uhke kasetohust kaabu ja kepp ja mulle tehti vatist habe, samal ajal, kui teised olid mereröövlid. Pidin minuteid seisma kuidagi kramplikult ja liikumatult, mispeale väike mees oli kuidagi mõru ja palus, et kas ma ei naerataks, see on ju sinu lapsepõlv. Vastasin – ei.

Ei jõua enam saia ja juustu süüa. Mis oleks, kui ma raksataks rusikaga lõunasöögi ajal lauale nii, et klaasid ja lusikad hüppavad ning karjataks üle kloostri – Kurat, kus on must leib!

Käisin kuulamas üht Portugali näidendit pealkirjaga Ma femme. Istusin ühe tüdruku kõrvale, kes tegi mulle vahekokkuvõtteid ja tõlkis olulisemaid lauseid ja keerdkäike. Lugu seisne selles, et oli üks perekond, poeg oli laisk, elas ikka veel vanemate juures, ema oli alkohoolik, isa vaatas emast mööda, peale kolmekümmet aastat abielu suutis ta ikka veel vahest unustada oma naise nime. Laisal pojal oli aga pruut, kes meeldis ka isale, isa tegi talle ettepaneku seksida, ja saan aru, et see võeti ka vastu. Aga siis oli veel keegi poja sõber, kas tahtis samuti kellegagi magada, tegi seda sõbra emaga ja vist, kui ma ikka õigesti aru sain, ka sõbra pruudiga. Kõigile mõjus suure ehmatusena, kui tüdruk, kellega kõik magada tahtsid, lausus, et ta on lapseootel. Küsimus oli aga, et kes on siis ikkagi isa?! Oo, jeerum!