Lissabon - külm korter ja toidumure

Meie imeline plaan elada kuu aega Lissaboni kevades - algus on läinud üle kivide ja kändude. Lissaboni jõudsime kolmekesi - Erik, Ekke ja Eeva. Kirkel õnnestus võtta Eesti talvest (ja ilmselt ka lasteaiast) viimast ja enne sõitu grippi jääda. Ja ausalt öeldes puhas õnn, et ta jäi haigeks päev varem ja mitte sõidu hommikul. Siis oleksime suure tõenäosusega talle palavikualandajast sisse söötnud ja lennukile läinud. Siin grippi põdeda oleks ikka väga kehv. Pakun, et me kõik oleks siin haigeks jäänud. Meie ajutine kodu on tore - suur ja avar korter vanas kesklinna majas. Ainus mure on see, et kütte olemasolu osas ma kasti ristikest ei tõmbaks (airbnb-s see linnuke muidugi oli). Jah, meil on üks suur puhur ja üks väike radikas, aga kodu need ära ei küta. Hirmutasin Vadit külma korteriga ja Vadi nõudis kohe meile radikaid juurde, aga vaikus selles osas kestab... Niiet hoiame aga mitu kihti riideid seljas ja ninad on ikka külmad.

Teine mure on söögiga. Kahtlustan, et kohalikud toituvad peamiselt veinist ja suveniiridest, sest toidupoodidega on lood nirud. Ja ajavahe Eestiga on tekitanud kehva olukorra, kus meie (eelkõige poisid siis) tahame süüa siis, kui kokad alles hakkavad kartulite koorimise peale mõtlema. Ja meie õhtusöögi aeg on jälle samal ebasobival ajal. Eks me ikka oleme süüa leidnud, aga A. reklaamitud lause, et ükskõik, kus sööd, igal pool on hea - sellele alla ei kirjuta.
Täna läks söögiga natuke paremini. Poolvägisi trügisime ühte söögikohta varakult, s.o. kl 11 ajal sisse ja nad tõesti tegid näo, et hakkavad meile süüa tegema. Puhusid söed lõkkele ja asi tundus lootust andev. Aga siis ikkagi sütele midagi grillima ei pandud, küll käidi neid vahepeal sättimas. Saia ja juustu õnneks saime. Ning umbes kolmveerand tunni pärast saabus kokk number kolm. Temal oli volitus meile süüa teha. Läks veel pool tundi ja hiiglaslikud praed olid laual. Ekke oli selleks ajaks küll juba suht unesegane ja üle võlli, aga tuunikala taltsutas ta hetkeks. Ja kuna praed olid tõesti mehised ja väga maitsvad, siis on meil külmkapis nii tuunikala kui küülikut.

Ekkel tekib selle kuu aja jooksul inimeste osas ilmselt kõrgendatud ootus. Alates Milaanost (seal oli vahemaandumine) on talle osaks saanud märkmisväärne tähelepanu. Vanad naised ja mehed, see on igati ootuspärane, aga et ka noormehed, sellised hilisteismelised, tütarlaps käevangus, Ekkele nalja hakkavad tegema, see oli juba mullegi ootamatu. Korraliku eestlasena on ta esialgu kudistajaid altkulmu põrnitsenud, aga kudistajad on ju visad. Eks ta siis lõpuks ikka naeratab neile.

Erik on meil hetkel mitteametlikul koduõppel. Tänaseks on edukalt ilmselt täidetud vaid kehalise kasvatuse norm. Linna mööda marssimine, Ekke käru sikutamine-lükkamine mägedest üles-alla on päris hea trenn. Meie kodu on neljandal korrusel, nii et trepijooksu lisaraskustega käe otsas oleme ka palju teinud. Aga homme on plaanis teiste koolitööde hommikupoolik.
Kirke ja Vadi jõuavad meie juurde loodetavasti järgmise nädala alguses. Eks selleks ajaks oleme võimelised juba kesklinna piirkonnas giiditeenust pakkuma. Ja ilm läheb järjest soojemaks. Mu lootus on, et osa soojusest tuleb ka meie korterisse.
Kividest ja kändudest veel. Hakkasin fotosid arvutisse tõmbama. Oleksin isegi mõne pildi siia lisanud, kuid juhe vedas alt. Vale otsikuga. Aga Vadi ja Kirke saabumine parandab ilmselt kõik Lissabonis olemise vead.