Šušša ja Sintra

Meie sissekanded on jäänud harvaks, turisti- ja argielu võtavad oma osa. Kuna järgmise nädala alguses saabume koju tagasi, siis on viimane aeg veel mõni mälupilt kirja panna - endal hea pärast vaadata.
Hetkel on argielu selline, et Erik teeb kirjatehnikas T tähte, Kirke joonistab kana, Ekke kõnnib mööda korterit ja otsib tegevust ning Vadi on kööginurgas merikarpe veini-küüslaugukastmes tegemas.
Postkaardid ootavad endiselt postkasti panemist, osad ka kirjutamist. Liiga palju me neid teele panna ilmselt ei jõua. See tuleb väga tuttav ette, et suure hooga ostame postkaarte ja plaanime neid kõigile saata ja siis on reis juba läbi.

Portugalikeelseid sõnu on mul juba päris mitmeid. Üks oluline sõna, mille saime teada Sintras ja mille kirjapilti ma muuseas leida ei suutnud, on šušša - eesti keeles lutt. Ametlikult peaks lutt olema chupeta, aga Sintra ühes söögikohas õpetati meile sõna hääldusega šu(u)šša. Põhjus oli muidugi selles, et lutti meil kaasas ei olnud, mis omakorda tähendas meie väljasõidule parajat hävingut. Ekkel on jälle mitu hammast korraga tulemas, igemed paistes ja meeleolu kõikuv, niiet lutt võib olla suureks abiks. Luti puudumise pluss oli see, et Erik-Kirke-Vadi võtsid tuk-tuki, s.o. rollerauto-takso ning sõitsid apteeki lutti ostma.
Lissabon on tuk-tuke paksult täis, aga mina ei olnud nõustunud selle hepaka sõidukiga sõitma. Ekke oleks sealt ilmselt esimesel kurvil välja lennanud. Aga nüüd oli suurepärane põhjus lõpuks see sõit ära teha, kusjuures kolmik jäi ellu ja saabus tagasi šuššaga.

Vadi oli saabudes küll kohe mureliku ilmega ja ütles, et valida oli tervelt ühe luti vahel ja luti kuju on teistsugune. Ma olin optimistlik, et ehk pole hullu, aga oli küll hullu. Ekke põrnitses lutti üllatunult ja mõne aja pärast viskas selle minema. Nii korduvalt. Ja siis jorras edasi. Edasi läks Sintra päev nii, et Vadi jalutas Ekkega lossi ümber ja meie Eriku-Kirkega uurisime lossi seestpoolt. Minu lemmik oli harakatega laemaaling, mis pidi olema sõrmevibutuseks klatšivatele õuedaamidele.

Vahepeal teatas Vadi võidukalt, et Ekke uinus, aga kui me peale lossikülastust jälle kohtusime, oli Ekke taas ärkvel ja jorras täiel rinnal. Läksime siis rongijaama ja sõitsime Lissaboni tagasi.

Kolm-neli päeva hiljem tegime Sintra vol 2 proovi. Olime paremini ette valmistunud - kaasas kaks lutti, ports piknikukraami ja rongipiletid juba varakult ühistranspordikaardil valmis. Tegelikult vol 1 päev algas ka kenasti. Rongipiletisaba oli siis küll tohutu, aga ilm oli kaunis, rongijaamas vaatas üks naine meie peret ja ütles, et jumal on teile küll laialt naeratanud. Aga jah, sel päeval edasi oli tema naeratus napim.

Vol 2 Sintra sisaldas endas Pena palee ja pargi külastust. Kuna loss on mäe jalamil, siis tundus mõistlik sinna mingi transpordiga kohale saada. Järjekord bussi oli tohutu, proovisime taksot saada. Esimene taksojuht oli valmis tõredalt prantsuse keelt rääkima. Suutsin meenutada lausejuppe a la "me tahame süüa/juua/magada/lahkuda" jms, aga kuidas on "sõita", ei tulnud meelde. Samas, eks sa taksojuhina juba aimad, et inimesed tahavad taksoga sõita. Aga meid oli liiga palju. Üritasin siis selgitada, et tuleksime kolmekesi ja kaks jääksid järgmist taksot ootama, aga juht vastas midagi väga kiirest, rääkis kellaajast ja sõitis lõpuks minema. Kuid siis saabus Fernando! Istusime Kirke ja Ekkega Fernando taksosse, Ekke minu süles. Fernando vaatas mõtlikult vabaks jäänud kahte kohta ja viipas Vadile ning Erikule, et tulge peale. Ütles, et ah, ülestõusmispühad ju, ehk on politsei lahkes tujus, ja Pena poole sõit algaski! Mõne aja pärast märkasin, et Ekkel on jalas vaid üks sandaal. Tundus, et ajalugu hakkab korduma, midagi on jälle puudu ja kõik see hästi lõppeda ei saa... Tegime siis lisatiiru, et taksopeatust veel kord uurida ja seal see Ekke sandaal õnneks oligi. Fernando tegi meile vahepeal Pena lossi pileti ostmise peatuse, sest palee väravates olevat hirmus järjekord. Ja õigus tal oli.

Loss ise oli nagu üks hiiglaslik dekoratsioon.

 Allpool on üks Vadi lemmikuid disainielemente lossist.

Erik käis ka võlutud näoga ringi ja uuris, kuidas ikkagi need kujud on tehtud. Ehk annab isegi midagi järgi teha? Meie maja välisilme on ju suht kahvatu.

Ja park lossi ümber oli võrratu. Seal oleks veel tükk aega tahtnud ringi jalutada, aga mu kaaskond eesotsas Vadiga arvas, et piir on käes. Meil Kirkega õnnestus vähemalt rongijaama tagasi minna jala - lossipargi juurest läheb väike otsetee-matkarada. Esialgu mõtlesime, et ehk läheme kõik viiekesi jala, aga infotahvli ees olnud turistid ültesid hirmunud silmadega, et "no go", käru ja Ekkega on see halb mõte. Raja algus olekski olnud keerukas, aga edasi oli see tee juba sillutatud ja oleks saanud Ekkega seal käidud küll. Samas, ega ma seda rada teistele käru-väikelapsega matkajatele ei julgeks ka soovitada. Ühesõnaga meie Kirkega saime värsket metsaõhku ahmida ja vaateid imetleda, sellal kui meestekolmik üritas bussile saada (taksojuht Fernando ei olnud enam saadaval).